Tennisest

Täna on mul taas üks vaba reede, mil mind saadab 0 kohustust. Olen vedelenud, maganud, sarju vaadanud, garderoobi asju sisse pannud ning veidi ka kurvastanud. Kurvastanud selle üle, et eile oli mu viimane tennise treening ja järgmine aasta ma enam trenne ei anna.

Õnneks-õnneks on jäänud veel 2 suvelaagrit, aga siiiiiiski!!!

Tennisega on mu elus üldse väheke kummaline lugu. See tuli väga ootamatult ja on süvenenud iga aastaga aina sügavamale südamesse. Kui ma õigesti mäletan, siis umbes 12 aastat tagasi läksin ma sõbranna tennise trenni kaasa ning oh imet, järgmisel korral hakkasin juba ka ise käima. Varasemalt ei teadnud ma tennisest suurt midagi, aga meeldima hakkas esimestest hetkedest peale.

Ülikooli minnes ja peagi ka kolides, jäi tennis tahaplaanile ja aega jäi aina vähemaks sellega tegeleda. Õnneks 2 aastat tagasi tehti mulle ettepanek uues kodulinnas tennise treeninguid andma hakata lastele. See on nii vinge kogemus, et mine-või-hulluks!

Seepärast ka väike kurbus hinges, et järgmisel aastal isiklikel põhjustel ei saa enam trenni anda, kuid südamest loodan, et tekib võimalus peale seda vaheaastat taas trenne andma hakata, sest tennis on alati olnud väike päike minu hinges.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s