Beebiootus: Paanika mitte millestki

Mina ja minu ülemõtlemised olid juba enne rasedust aeg-ajalt ennast ilmutamas, kuid hoidsin neid siis veel kiivamalt endale. Lihtsalt kogusin endasse ja ühel “kaunil” päeval plahvatasin. Päris halb, ma tean. Nüüd on veidi teine teema, sest minu ülemõtlemised on seotud beebiootusega, raseduse ja lapsega üleüldiselt, ning selle kogu kupatuse juurde käib ka minu armas kaaslane, kellega aeg-ajalt jagan, sest miks ma peaks üksi oma murega olema, millega mõlemad (noh, lapsega) hakkama saime?! Eksole.

Oli üks ilus kolmapäeva õhtu, olin just oma viimase laagripäeva teinud ja puhkasin kodus (loe: sõin krõpsu ja mõtlesin, miks ma paks pole aga juurde võtan, irooniline). Nimelt olin just poest tulnud ja nägin seal lapseootel naist, kes rääkis tuttavaga üle poe, kuidas tal tähtaeg käes ja mingi aeg nüüd kutsutakse esile. Ta nägi vaevatud välja. Ja suur. Nagu väga suur. See mõte, et miks ma nii väikse punuga olen, tuli mul taaskord ka üle huulte ning härra vaatas mind selle kummalise näoga nagu alati, kui ma mõne idiootsuse ütlen ja sukeldus oma telefoni. Esmalt naersin, et see naine poes oli suurem, kui pilt, mille ükskord saatsin talle (kui meil oli teemaks emalaeva välimus raseduse ajal). See sama:

14 Illustrations About How Hard the Life of a Pregnant Woman Is #pregnantbelly

Siis ta ütles, et seda ta ei otsi. Siis läksin sisemiselt natukene närvi, et mismõttes sa nüüd telefonis lihtsalt istud ja minu suuuuuuure murega ei tegele. Peagi viskas ta mulle oma telefoni nina alla ja käskis üht artiklit lugeda (hiljem selgus, et see mingi blogipostitus). Hetkel kiire Googeldamise käigus ma ei leidnud antud postitust üles, blogi küll. Selleks, et ka avastada saaksid siis –  Blogi: Uus Elu . Postituse sisu-mõte oli aga selles, kuidas ka ta oli vaadanud, et ta kõht nii väike ja oli uurima hakanud, millest see tingitud on. Tõi välja erinevad võimalikud põhjused ja pildi võrdlused, kui erinevad on inimesed ja nende rasedused. Hingasin rahustavalt ja pean tunnistama, et see olukord minu närvi minek – härra reageerimine – postitus – järgnev vestlus, avas mu silmi. For real. See postitus pani mind nii mitme asja peale mõtlema. Minu härra, kes pigem on selline endassse hoidev (?) ja vaikne, avas ennast mulle, ilma, et ta oleks sellest ise aru saanud (?). Nii raske on praegu oma mõtteid edasi anda. Aga ma püüan. Haha. Ühesõnaga, nagu just see, et ka tema muretseb ja omal algatusel uurib ning teeb uurimistööd. Mõnikord on mul tunne nagu ma oleksin siin peres üksi lapse ootel (võinoh, ma üksi hoiustangi teda oma kõhus soojas, luban oma toitu süüa ja hulpida ringi, mind 100 korda vetsu vahet jooksutada jms, aga saate aru küll mida ma selle “lapse ootamise” all silmas pidasin, eks), aga ei, ma ei ole. See on nii hea tunne.

Ja sellega saigi minu “suur” tühine mure lahendatud. Tänks, et olemas oled!


See postitus on kirjutatud suvel, kuid tänaseks on mul uus mure. MIKS MA NII SUUR OLEN? Haha, tajute ise ka, kui irooniline on raseda naise elu? Kord on mure, et liiga väike kõht, järgmisel hetkel juba mure, et liiga suur. Arsti sõnul aga täitsa paras. Saa siis aru. Haha.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s