Armas Jumal, halasta mu mehele!

Palun võtta antud postitust huumoriga, samas ärge unustage mu kaasakesele kaasa tundmast!

Postituse pildid on illustreerivad meie nädalavahetusest. Käisime siniallikatel, Viikingites söömas ja ümbrust avastamas ning pühapäeval kõhupilte tegemas fotograafiga. 


Ma sain täna aru, kui debiilne ja poolearuline suudan ma viimasel ajal aina enam ja enam olla. Kui mu käest küsida, kuidas mu rasedus möödub, siis tavaliselt oleks mu vastuseks, et päris kergelt. Vähemalt siiani. Aga viimasel paaril päeval on tekkinud mulle pähe palju kummalisi mõtteid, kehasse ebatavalisi tundeid ja unenägudesse pisaraid.

Unenägudega on eriti haige olukord. Ma näen oma suurimaid hirme (nt. sünnitust, sünnituse algust, paksuks jäämist – nagu igaveseks, lapsega õnnetuse juhtumist, kaaslane jätab mu igal sajal mõttetul põhjusel maha, jään üksikuks jms). Ma saan ise ka aru, kui raskeks ma enda olukorra mõtlen, sest peale selliseid unenägusid ei lase ma ka neist lahti vaid ketran ja ketran oma peas neid muudkui edasi. See ka põhjus, miks mul oma meheraasukesest juba südamest kahju.

72570638_2372030043113495_3879172083304890368_n

Kaua üks meeshing suudab vastata mu küsimustele – kas sa armastad mind? Miks sa mind armastad? jms. Lepiks ma siis ühe korraga ja aktsepteeriks seda vastust, sest tegelikult suudab ta kenasti rääkida, miks ta minuga koos tahab olla jne, aga ei. Ma nagu mingi poolearuline küsin paari päeva möödudes ikka uuesti. No mine sa tea, äkki 3-4 päevaga on olukord muutunud. 

Kui päris-päris aus olla, siis ei tohiks mul isegi mingeid kahtlusi tema suhtes olla, sest meil on (minu arvates ja mulle tundub, et ka tema arvates) kõik paremast paremini. Aga ilmselt tekitab mulle hirmu just see, et minu vanemad lahutasid. Ema kasvatas mind üksi. Minu vanavanemad lahutasid. Mu vanaema kasvatas mu ema üksi. Tundub justkui toiduahelana… Tegelikult ma ju tean, et see on mu peas lihtsalt kinni. Saaks ma sellest rumalast mõttest vaid lahti. Mida saaks selle heaks teha? Ideid?

71822454_409935256599203_206807094823747584_n

Seda, et ma päriselt jäängi paksuks – see on mu enda kätte võtmise asi, ma ju tean seda! Aga ikka kardan. Paras jänes olen, võiks siis olla vähemalt sama armas, kui too pruun jänes pildil Viikingite külas. Eks need sünnituse ja lapse mured on ja jäävad, sest varasem kogemus mul ju puudub ja ei tea ka, mida oodata või loota.

Unenägudega on ka see, et aina tihedamini ärkan ma öösel selle peale, et ma nutan. Ma ei jaksa enam nutta!

Mm… mille osas siis mu mehele veel võiks halastada või kaasa tunda… Aa, muidugi! Kaua üks armas meeshing peab kuulama seda, kui PAKS ma olen ja järgmisel hetkel, kui VÄIKENE ma olen. Saaks ma isegi siis aru, kas ma olen suur või ei. Suurem, kui kunagi varem – seda nagunii ja riided ka seljas üldse hästi ei istu, MULLE EI LÄHE MIDAGI SELGA! Tahaks nutta, jälle. Samas me käisime nädalavahetusel pildistamas ja siis ümber kõhu kinni hoides tundus mu kõhukene jällegi jube väike (teistel on ju piltidel alati nii suur kõht!!!). Jään pilte ootama, võib-olla saan vastuse, et ma ka tegelikult piltidel päris suur. Haha.

Armas mees peab alalõpmata ka seda kuulma, kui haiglaselt raske on olla. Mu selg valutab! Laps on närvide peal! Ta liigutab nii tugevalt, jääb justkui tunne, et varsti suudab mind koha pealt liigutada – RAMBO. Öösel magada ei saa, sest ta on aktivist, võimleja ja poksija samas isikus. Ja nii ma kurdan päevad-ööd-nädalad-kuud läbi.

72694905_419741281932135_5541566783271469056_n

Mees aina kuulab ja kuulab. Ma loodan ta enda pärast, et ta tegelikult ka kuulab ja tunneb mulle kaasa, sest ma ei viitsi hormoone jälle taltsutada, aga rase naine ja jääb rahulikuks? Oi ei! Vähemalt tema õnneks oskab ta teha hästi nägu nagu ta kuulaks mind.

Nädalavahetusel tekkis mul ebatavaline tunne ja mulle tundub, et laps hakkas aina enam suruma vaagnale. Kõik justkui vajuks alla poole… (???? juba????) See ebatavaline tunne kadus peagi, kui magama läksin aga ma suutsin nii üle mõelda taaskord, et pisarad voolasid. KÄRT, ÄRA MÕTLE JA NUTA NII PALJU! 

Kokkuvõtlikult, JEE, ma pole enam niisama ümar, vaid peast ka 101 protsenti rase! Pole kindel, kas tegelikult tasub selle üle rõõmustada.  Kas teie mehed on raseduse aja ikka kenasti ja rahulikult üle elanud või keegi on reaalselt teid hullumajja sõidutanud?

2 kommentaari “Armas Jumal, halasta mu mehele!

  1. Need tunded ja unenäod ja olemine käivadki rasedusega kaasas. Meie tegime kapitaalremonti kogu minu raseduse aja ja oi jumal, milline suhte proovilepanek see oli. Mulle ei sobinud mitte miski, pidevalt vaidlesin iga remondiga seotud küsimuses vastu või mossitasin ja nutmine oli ikka põhiline. Nutsin Facebookis kassipoegade või kutsika pilte vaadates samamoodi koguaeg. Mees suutis alati rahulikuks jääda ja kui ta vaikselt läks poodi õlle järgi, siis sain selle järgi aru, et tema närvipaelad on pingul mis pingul. Elukaaslane sinu kõrval ongi selleks, et sind ära kuulata, isegi siis kui ta ei oska lohutada või kaasa rääkida, on ikkagi oluline, et keegi sind ära kuulaks.
    Ma nägin pidevalt kuidas mees mind unes pettis 😂 või halvasti käitus. Horror unenäod olid mul raseduse lõpus.
    Kui lapse kätte saad, siis usu mind nutt ei lõppe, siis nutad alguses koos lapsega ja avastad, et mehega koos olemiseks aja leidmine imiku kõrvalt on paganama raske ülesanne.
    Ma tean, et mind ajasid närvi soovitused, et naudi rasedust ja oma aega. Nüüd kui mul on kolmenädalane beebi, siis saan aru, et olenemata meeletust tutivalust, kõrvetavas maost, imepisikesest põiest ja mitte funktsioneerivatest liigetest oli see omamoodi mõnus, sest said magada nii palju kui torust tuli ja lastega seotud hädadest ja probleemidest oled veel prii, rinnad ei tilgu piimast, oled lapse kakast ja pissist ja oksest veel puutumata. Naudi ja kurda vabalt oma mehele raseda hädasid, räägi oma hirmudest, sest enda sees seda kõike hoides teed karuteene.

    Meeldib

    1. Aitäh Sulle, et jagasid oma mõtteid! Hea on tõdeda, et mu “kiiksud” on tavalised. Hehe.

      Mõnikord, kui kõike on liiga palju – mõistus jookseb kokku, pisarad voolavad, lühised iga nurga peal… Siis leian lohutust-abi huumorist, ma olen nii tänulik, et suudan asju veel võtta läbi huumoriprisma. Jah, on hetked, kus kõik tundub ülemõistuse ja halb, samas sisimas ma tean, et kõik on okei ja kui pole, siis tean, et saab korda! Pean rõõmuga ütlema, et poleks enda kõrvale never nii head kaaslast julgenud soovida – see on nii hea tunne, kui su kõrval on kalju!

      Meeldib

Vasta Laura-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s