I’m so fucking done

Ämmaemand tekitab üleliigset paanikat!

Ma suutsin eilse päeva jooksul üle elada nii palju erinevaid emotsioone, et uni niitis mu voodis magama minnes sekundiga ja ärkasin vaid ÜHE KORRA öösel selleks, et oma uut popimat asutust külastada – wc! Mitterasedale tundub see kummaline, aga loodan, et naised, kes on olnud rasedad või on seda praegu, suudavad minuga samastuda, kui suur näitaja see on.

Kõigest järgepidi. Esmalt oli mul pühapäeval pisikene pettumus – ma ei läinudki sünnitama. Eip, mu tähtajani on veel aega, aga ma sisimas kuidagi tundsin, et ilus ja tore oleks, kui J sünniks 1.advendil, mis on sel aastal ka 1.detsembril. Aga poiss sedasi ei arvanud. No okei, kui ei siis ei. Järgmise korrani. Minu järgmine pakkumine on 13.detsember (13 ja reede…).

Eile, 2.detsembril, käisin ma hommikul ämmaemanda kontrollis – regulaarne ja tavaline. Kui tavaliselt ma saan laita, kui palju ma juurde olen võtnud (siiani tegelikult normaalsuse piirides, terve raseduse jooksul +12kg!), siis sel korral jäin nii laitusest kui ka kiitusest ilma (aga ise olin küll hirmus uhke endi üle). Nuuks. Olin vaid 500 grammi selle ajaga juurde võtnud. Nädalaid mul 37 + 4. Vererõhk on normis, teised näitajad samuti, ainukene asi, mis ämmakale (tõsist) muret tekitas oli mu kõhu suurus. Üldmõõtmisel sai ta 39,5 cm, mis ei vasta mu nädalatele (liiga suur). Hakkas siis kohe rääkima, et oi-oi, kõht liiga suur ja nüüd laps ka liiga suur-raske ning peame kohe UH (ultraheli) uuringule minema, sest sünnitus tuleks esile võib-olla kutsuda varem, kui tähtaeg jne. Ma siis üritasin inimlikult vastata, et ma tunnen end väga hästi ning mul kaebusi ei ole, et kas see ikka nii tõsine? Tema ikka raidus, et tuleb ja tuleb. No kui peab siis peab!

Kui ämmakas küsis, kuidas liigutustega on lood, siis ütlesin, et tunnen, kuidas ta on mul vaagnas, sest surub aina rohkem ja venitab seal kõike. Samuti tunnen peput nii paremal kui vasakul küljel, oleneb päevast. Enamasti siiski vasakul ja siputab jalgu paremal. Liigutustega on korras. Kuigi-kuigi eelmisel nädalal tekitas pisike J paanikat, kui ta poolteist päeva liigutas ootamatult vähem. Rääkisingi ämmakale ka seda, et ma tunnen, kuidas ta siputab palju kõhus ringi – tal on seal ruumi küll ja veel. Selle peale tehti mulle vaid suuri silmi ja väideti, et vähetõenäoline. Suur laps ju… AGA NII ON!

Usalda aga kontrolli. Samal õhtul läksin siis UH uuringule. Selle tulemusena selgus, et poisipõnn on pigem keskmiselt kergem (hetkel vastab 36+3 nädalale) ja mul on lootevett keskmisest rohkem, mistõttu ongi kõht suurem. UH arst oli nii tore, rahustas mind korralikult maha. Ma olin ju nii-nii kindel, et kõik on korras aga mu ämmakas suutis mu maapinna korralikult kõikuma ja tasakaalust välja viia. Taaskord kinnitus, et jää endile kindlaks ja usalda sisetunnet!

74177524_2437561656342212_8605321905043406848_n.jpg

Naljakad ja eriskummalised momendid raseda elust.

Tegelikult pididki need järgnevad punktid olema selle postituse sisuks, aga tundsin, et vajan eelneva mõtte lahti kirjutamist samuti. Aga nüüd naljakamate hetkede juurde mu elus. Huvitav, kas ma hakkan neid igatsema ka, kui ma enam rase pole? (mõttepaus)

  • Öeldakse, et 3.trimester on küll raske, sest kõht suur ja käid kui pingviin aga ma ei kujutanud ette, et see nii rõve võiks olla… Samas, kas ikka on? Nimelt, 3.trimestri algul oli mu mõttes iga päev vaid üks mõte “Everything hurts and I’m dying.”. Nüüd üsna lõpusirgel, kus kõik peaks ju raskem olema tunnen ma end nagu lillelaps. Olemine on nõnda hea ja kerge. Üksikud valud, torked (kui vaagna venimine välja arvata) ja ebamugavustunded. Jalutaks ja sehkendaks ringi nagu segane. Tekib hirm, et jäängi rasedaks, kui iga päevaga olemine aina kergem. Hehe.
  • Ma kõnnin nagu pingviin. Väikesed aga usinad tihedad sammud. Rongile minemisel arvestan +5 minutit lisaks. Nüüd lumega peaks vist veel omakorda +5 minutit…
  • Ma keeran voodis olles ühelt küljelt teisele 7 korda aeglasemalt, kui mitterasedana. Iga kord on tunne, et selleks oleks vist vaja kraanat
    Step 1: käed toetuseks. Step 2: käte abil suuna end selilil. Step 3: puhkepaus. Step 4: käed toetuseks. Step 5: käte abil suuna end teisele küljele. 10 minuti pärast tunned, et pole ikka mugav ja alustada kõiki käike selleks, et tagasi esimesele küljele saada.
  • Õhtust-hommikuni magamine on mu suurim unistus. Öö jooksul 1x vetsus käia on ime. 2x on tavapärane, 3-4x tähendab liiga palju mandariine enne magama minekut… Kvaliteetne uni!
  • Pisike J armastab kõhulihaste pussitamist. Tegelikult torgib ta kuskile närvi, aga tunne on selline nagu keegi oleks talle sinna kõhtu terariista smuugeldanud ja ta torgib sellega kord mu paremat siis vasakut kõhulihast (muusika rütmis).
  • Ma ostan riided selleks ajaks, kui ma pole enam rase! Motivaator ja ei jõua ära oodata, et riided hästi seljas istuksid. Uuuuuh, skinny teksad… (unistav nägu peas, ila tilkumas suu nurgast)
  • Ma ei näe oma varbaid püsti olles juba ammu…
  • Tavapärane küsimus parklas “Kas sa mahud autost välja?“. 1 kord on ka juhtunud, et ma enam autosse ei mahtunud – paksuke täiega!
  • Millal ma lõpuks kõhuli magada saan?!?!?!
  • Vähe aga siiski aktsepteeritavad isud. Kell 22 teatada, et ma tahan burkis on okei. Samuti kell üheksa õhtul soovida kakaod bensukast olles ise kodus. Kohale jõudes selgus, et masin teeb puhastust. Minu suur-suur isu läks üle.
  • Mind tervitatakse lisakommentaari abil! “Tsau, paksu!”, “Tere, pallikene!”, “Oi, kes kohale on veerenud…”

Tore on rase olla aga veel toredam oleks põnni juba näha!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s