Jesperi sünnilugu

Tere maailm, mina olen Jesper!

Minu sünnitähtajaks oli 20.detsember, reedene päev. Otsustasin siia maailma tulla aga natukene varem – ikka selleks, et kodus jõulupraest osa saada ja oh emme rääkis midagi kuusest, kaunistustest, piparkookidest ja kingitustest ka. Ma pole päris kindel, mis asjad need on aga nähes, kuidas emme silm särab neist rääkides, siis olen kindel, et need on ühed lõpmata head asjad. Huvitav, kas isegi paremad, kui kuiv mähku, magus uni ja piim? Vot, seda ma veel ei tea, sest ma olen alles haiglas – emme, issi ja arstitädid räägivad, et pean veel kosuma ja gramme koguma selleks, et koju saada. Ma olen fitness poiss, kaotasin esimese 24 tunniga 6% oma kehakaalust, mida on natukene liiga palju. Samas olen ma õnnelik ja rõõsa beebi, nagu nad olema ikka peavad. Issi naeris, et mu seedimine on temasse – söön ja puuksutan, kiire ja tegus. Vot ei tea, milles tegelikult asi on. Aga loodan, et saan varsti teada.

Seedimisega seoses sain oma esimese elupäeva kiidusõnad ka kätte – kõts käib korralikult läbi – kas ma pole mitte eeskujulik? Mis mulle veel meeldib teha… Las ma mõtlen. Üldiselt ma ainult magan ja söön. Mähkuvahetust naudin ja pepupesu ajal ei nuta. Üldse nutan ma vähe. Siin haiglas on mul üks sõbranna, keda ma näinud pole, aga ta nutab mitu päeva järjest ja see teeb mind natukene kurvaks. Tal pidid olema mingid kõhuprobleemid, tehakse teste ja puha. Õnneks olen ma sügava unega ja öösel ta mind ei sega, mu emmel aga esimesel ööl ta magada ei lasknud. Sellest on mul natukene kahju!

79695045_2592500530831021_1796253969996054528_n.jpg

Aga mis ma ikka niisama pläkutan, räägin parem teile loo, kuidas ma emme kõhust siia sain, see oli üks eriskummalisemaid lugusid mu elus – heh, ma ju alles nii väike ka, küll jõuab neid lugusid ja mälestusi juurde koguda. Ma ise väga täpselt ei oskagi öeldi, mis toimus tean vaid seda, et olin kõhus ning ühel hetkel tundsin ma kuidas kõik mu ümber kitsaks muutus ja siis jälle normaalseks. Emme kutsub neid kokkutõmmeteks. Järgmisel hetkel sulpsasin ma emme jalge vahelt välja nagu lutsukala. Ja parampaparampapaaaa (trummi põrin….) siin ma olen!

See on minu versioon minu sünnist, emme räägib aga midagi hoopis teistsugust – vot ma ei teagi kumba nüüd rohkem uskuda, ennast või teda… Aga see emme versioon on järgmine. 17.detsembri hommikul kell 5 läks tal uni ära, nagu ikka. Ta oli just telefoni haaranud, et üks mäng mängida ning und “oodata” ja järgmisel hetkel käis “praks” ja kõhus vappus. (PS! Seda tundsin mina ka!) Ja siis olid justkui kraanid lahti keeratud, veed voolasid. Valusid aga ei olnud, mis on tore, sest valud on ju… valusad, eksole. Emps rääkis, et hiljemalt kella üheks peaks haiglasse minema, sest siis on vete tulekust 8h möödas. Kella 10 paiku olid emmel regulaarsed valud 5 minuti tagant, kuid üsna õrnad. Aga nad otsustasid issiga koos ikkagi linna sõitma hakata, sest sinna oli ka pikk tee, lisaks ummikud (see pidi olema midagi sellist, kus kõik inimesed otsustavad samal ajal autoga sõitma minna aga autod ei liigu edasi… miks siis sõita kui ei liigu?! Sellest ma aru ei saa…).

Veidi peale 11 tehti emmele läbivaatus. Tal oli 3 cm avatust. No umbes 3 cm suurune aken, kust sai tavamaailma kiigata. Arsti tädi pakkus välja, et emme võiks issiga minna jalutama ning tagasi tulla hiljemalt kell 17.00. Nii siis emps ja paps jalutasid ITK juurest Solarisse. Sõid Lidos kõhu täis ja emmel hakkas paha. Või siis oleks õigem öelda, et valus. Tagasi jalutamine võttis kaua-kaua aega. 3-10 sammu edasi ja 1 minut puhkamist. Valud olid nii valusad, et emmel võttis silma märjaks. Haigla juurde jõudsid nad tagasi poole kahe ja kahe vahel. Kell 2 sai emme uuesti ülevaatusele, kus selgus, et aknakene on suurenenud – kokku 5-6cm. Sealt otsustati viia emme sünnitustuppa. Aga teate, mul hakkas kiire. Sellest ajast, kui sünnitustuppa jõudsid läks aega 1 ja pool tundi ning ma olin emme rinnal maailma avastamas.

79964804_481152632539369_4065575493607358464_n

Emme oli koostanud sünnitusplaani, milline võiks välja näha minu tähtis päev ehk kuidas ma sealt aknakesest välja piilun ja rahulikult välja tulen. Mäletan ta jutust märksõnu: vann, vesi, rahulik muusika, hämar ruum. Aga teate, ta ei saanud mitte midagi, millest oli unistanud. Miskid näitajad läksid minu kiirustamise peale “hapuks” ja mulle kinnitati kõhus olles pea külge andur, mis andis teada, kuidas mul kõhus läheb. Lisaks ei jõudnud vanni, sest aega polnud, valuvaigisteid ka ei saanud, sest ma ju juba tulin. Vot sulle! Mu emme on üks võimas Eesti naine – küttis mu kõhust välja ürgselt! Heh, sõna ürgselt kõlab naljakalt. Kas eesti keel ongi nii kummaline?!

Sündides oli minu ilunumbrid järgnevad: pikkust 49 sentimeetrit ja kaaluks 3076 grammi. Sündisin kell 15.28. Minu sünni juures viibisid emme (loogiline, eksole), issi (kellest oli emmele tohutu tugi ja abi), ämmaemand Aasmaa ja doktor Haabpiht. Emme vaatas üle naistearst, minu lastearst. Miks mind üle ei vaadanud meestearst? Kas ma polegi veel mees? Kummaline, kummaline…

2 kommentaari “Jesperi sünnilugu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s