ITK kogemus ja sitt ema

Olla ema on rõõmustav ja samal ajal väsitav. Seda teadsin ma juba raseduse ajal. Oodates J-d mõtlesin ma sageli, et milliseks meie elukene kujuneb ja kuidas ta meie elu muudab. Rohkem mõtlesin ma vast tegelikult sellele, et milline see meie beebi üldse on – iseloom, välimus, käitumine jms. Teadsin, et ükskõik, kas ta on lokkide ja pruunide silmadega või mitte, fakt on see, et ma armun temasse sekundiga. Ja teate mis, nii oligi! Kohe, kui ma ta oma rinnale sain mõistsin, et ta on kõige imelisem väikeinimene maailmas. Meie J! Suured silmad, need siidised juuksed, nöbinina, pisikesed sõrmekesed, punnis põsekesed… Lihtsalt täiuslik.

Teisipäeval saab ta juba 4 nädala vanuseks ja reedel tähistame ta esimest minisünnat, suur poiss. See väljendub ka tema kaalus, tänase seisuga kaalub ta 3680 grammi. Kaal on ka teema, millel ma tahaksin tänases postituses pikemalt peatuda, sest sellega ei ole alati nii imeliselt olnud nagu täna ja praegu. Alustame aga algusest ja jõuame tänapäeva välja.


Pisike ilmaime sündis 17.detsembril, sünnikaaluks fikseeriti 3076 grammi. Peale pisikese sündi pandi ta mulle rinnale ja “sõi” (jutumärkides seetõttu, et algul tuleb vaid ternespiim ja omaasi palju ta sealt algul midagi kätte sai) tunnike kuni mind korda tehti.

Järgmiseks päevaks oli pisike kaotanud oma sünnikaalust 8%. Enamik beebisid kaotavad 24 tunni jooksul kaalu, kuid ülejärgmiseks päevaks peaks kaal hakkama tõusma. Nii me siis jäimegi ootama, et kaal tõuseb ja saame peagi koju. Olgu mainitud, et beebi oli rõõmus rõõsa beebi nagu nad ikka on. Magas, sõi rinnast ja sisikond käis ka korralikult läbi mitu korda päevas, nagu peab. Seega kõik tundus ideaalne ja põhjust, miks kaal ei peaks tõusma ma ei näinud.

Paanikaosakond sai alguse aga 19.detsembril ehk 2 päeva peale sündi, kui kaal oleks pidanud olema kasvanud. Kõikidele normidele vastupidiselt oli pisike aga veel omakorda alla võtnud, juurde ei olnud tulnud mitte kui ühtegi grammi. Peagi toodi meile vastsündinu jälgimise leht ja sellest sai meie A ja O.

IMG_2373 2

Jälgimise leht on tabel, kuhu tuleb kirja panna kuupäev, kellaajad, toitmise kestvus, lisatoidu kogus, rinnast saadud toidu kogus ja muud kommentaarid. See tähendas seda, et nüüd pidi väikemees sööma iga 2,5 tunni tagant ja 25 ml korraga. Isegi, kui ta magas, siis pidime ta söömiseks üles ajama. Enne söömist kaalusime teda. Seejärel sõi mõlemast rinnast. Kaalusime uuesti. Juurde tulnud grammid teisendasime n-ö milliliitriteks (näiteks: 4 g = 4 ml). Seejärel sõi ta süstlast minu välja pumbatud* piima nii palju, kui seda oli. Kui veel puudu jäi, siis sai süstlaga ka RPA. Ühesõnaga rind + pumbatud piim + RPA pidid kokku andma 25 ml. Selline oli meie elu 24/7 haiglas olles, ka öösel.

* välja pumbatud piimaga oli ka see lugu, et ITK meeskond ei pooldanud tol hetkel pumba kasutamist, kuid jäirapäine nagu ma aeg-ajalt olen, saatsin härra apteeki ja käskisin mulle pump tuua. Sain sedasi kordadest rohkem piima kätte, kui käsitisi lüpstes. 

20.detsembriks oli pisike juurde võtnud üksikud grammid. Jee! Vähe, aga siiski oli see märk sellest, et asi võib hakata liikuma paremuse suunas. Vaadates oma jälgimise lehte, siis on mul paljaskaaluks (ilma mähkuta kaalumine) märgitud 2814 grammi. See oli ka esimene päev, kui kuulsin, et meie last kommenteeritakse märksõnadega “väikese kaaluga beebi” ja “alakaaluline laps”. Need nimetused hirmutasid mind ja minu positiivne mõtlemine tegi selle juures lehvituse ja lahkus minu juurest. Minu mure hakkas iga hetkega kasvama. 

Ma ei tea, kui hästi te antud olukorda ette kujutate, aga lühidalt öeldes olin ma hullumas. Mul on paaripäevane beebi, kes näeb välja eluterve, mässame nagu segased ta toitmisega aga kaal lihtsalt ei tõuse, või kui tõuseb siis väga minimaalselt. See oli hetk mu elus, kus ma ei oleks tahtnud ühtegi negatiivset sõna kuulda, vaid tunda toetust ja positiivseid mõtteid. Ma oma rumala peaga mõtlesin, et ka haiglas olevad ÄE (ämmaemandad) peaksid olema positiivsed ja toetavad. Aga eih.

Sama päeva õhtul, kui toimus kollektiivi vahetus ja tööle tulid uued ämmaemandad, sain ma peapesu. Käisime just koridoris pisikest kaalumas ja härra oli J-ga perepalatisse tagasi suundunud, kui ämmaemand peatas mu ja uuris palju pisike rinnast kätte sai. Sellele järgnes peapesu, miks mu laps ei söö, kui mul rinnast piima tuleb. Vaatasin lihtsalt lolli näoga otsa. Teen kõik, mis oskan ja suudan, ikka kellelegi ei sobi. Ma oleks hetkega justkui trammi alla jäänud. Niigi vaimselt raske ja siis see ka veel. Läksin palatisse ja nutsin pool õhtut oma silmi paiste.

Siiani ei suuda ma uskuda, kuidas haigla kollektiiv sedasi vastsünnitajatele ütlevad, kah mul positiivne mõtlemine ja toetus. Sama ämmaemand oli ka teisele emale nähvanud sel õhtul – suhtlesin selle emaga facebookis, meie beebid sündisid samal päeval.

IMG_2284 2

Järgmisel päeval, 21.detsembriks oli paljaskaal 2822 grammi. Seega 8 grammi oli juurde tulnud. Tol päeval vaatas meid esimest korda üle ka lastearst. Selgitas, et koju me veel ei saa (minu suurimaks sooviks ja kinnisideeks oli haiglast pääseda ja koju minna), sest pisike on liiga vähe juurde võtnud ning muidu jääksime n-ö ripakile ja ilma abita. No kui ei, siis ei. Leppisin. Kurvastasin, aga leppisin. Oluline oli siiski see, et J saaks kaalu juurde ja hakkaks kosuma. Leppisime kokku, et saame koju, kui järgmiseks päevaks oleme 20 grammi juurde saanud.

Seejärel jäime rääkima, kuidas meie toitmine hetkel välja näeb. Seletasin, et rind + pumbatud piim + RPA, kokku 25 ml. Ta vaatas suurte silmadega otsa ja ütles, et hetkel peaks ta sööma juba 35 ml ja õhtuks juba 40 ml. Sel hetkel oli mul tunne nagu oleksin peaga vastu seina jooksnud. Terve sünnitusjärgne meeskond räägib meile päevast päeva, et 20-25 ml piima on okei. Pole ime, et kaal ei tõuse, kui pisike saab iga kord vähem süüa, kui peaks.

Järgnevaks 24 tunniks oli minu kinnisideeks “20 grammi”. Ma elasin selle mõtte nimel, et 20 grammi ja me saame koju. Mu ainus mõte peas oli, et saaks vaid koju. Samal päeval helistas ka mu emme ja uuris, kuidas meil läheb ja kas saame koju. Ma andsin telefoni elukaaslasele, sest ma ei suutnud enam rääkida, nutsin jälle. Ma ei tea miks, aga mul tulevad siiani pisarad silma, kui kõige selle peale mõtlen (kirjutan nutuklomp kurgus ja vesised silmad peas…). Igatahes järgneva 24 tunni jooksul tegin ma nii päeval kui ka öösel ise ka paljaskaalu kaalumisi, tahtsin näha, kas meil ikka kaal tõuseb. Tõusis, aga aeglaselt. Tekkis hirm, et 20 grammi me juurde ei saa ja koju ka mitte. 

Miks mulle koju saamine nii oluline oli? Esiteks tekkis mul ahastus sellest 4 seina vahel olemisest. Teiseks ei tundnud ma haiglas toetust. Kolmandaks teadsin ma, et kodus on parem ja vähem stressi ning kõik hakkab laabuma. Saaks vaid koju!

Samal päeval rääkisin ka sõbrannaga, kes oli samu tundeid tundnud ITK-s olles. Ta saatis oma tuttavast ÄE minuga rääkima. Varsti tuligi Elery. Ma pean ütlema, et ta on ingel. Ausalt. Ta tõi mu maa peale, rahustas ja seletas, et tegelikult on kõik väga okei, lisaks aitas mul erinevaid imetamise võtteid proovida ja leidsime parima viisi meie pisikesele. Näiteks teised ÄE, kes sünnitusjärgses osakonnas olid – nemad ei tulnud imetamist näitama, vaid sõimasid ja küsisid vaid palju mõtetuid küsimusi. Ühesõnaga peale Elery käiku olin ma vana rahu ise ja uskusin, et me saame oma 20 grammi kätte.

IMG_2363 4

22.detsember – tõehetk. Uus vahetus – uued ämmaemandad, uued lastearstid… Ämmaemand kaalub pisikest, hoian hinge kinni, kaaluks sai 2866 grammi. Minul õnnepisarake silmis. Me olime ööpäevaga juurde võtnud 44 grammi. Seletasime, et meile lubati, et saam koju, kui 20 grammi oleme juurde võtnud. Lubas lastearstiga rääkida ning kui teised näitajad on korras, siis saame koju. Lastearst vaatas üle, andis järgnevateks päevadeks juhised ja me saimegi koju. Ma pole ammu nii rõõmus olnud, ausalt. Parim jõulukink ever!

Peale pühi käisime imetamisnõustajate juures – ma suurt uut infot sealt ei saanud, Elery oli hea taustatöö minu jaoks ära teinud. Tänaseks oleme kosunud tublisti. Haiglast koju tulekust saadik oleme juurde võtnud 814 grammi. Kosume tublisti. Kondisest – luu ja nahk – beebist on saanud pisike trulla. Sõrmed on ümarad, jalgadele on tekkinud paksemad kohad, kõhuke on punnis ja see nunnu lõualott. Meie “alakaalulisest” beebist on saanud tubli normaalkaalus poisu, kes võtab igapäevaga korralikult juurde! Pooleteise nädala pärast on meil perearsti visiit, tahaks juba teada, kui pikaks on pisike sirgunud, sest esimesed bodyd on meil juba sahtlist välja tõstetud, sest need on väikseks jäänud.

Olen saanud palju küsimusi ka selle kohta, kas oleme endiselt mingil määral RPA peal või oleme tänaseks rinnapiimaga suuremaks sõbraks saanud. Pean ütlema, et üle poolte toidukordadest saab pisike RPA-d, sest minul pole rinnapiima piisavalt (loe: pole piisavalt, et kõht täis saada) ja mulle jääb mulje, et see on pisikese jaoks liiga lahja vms, sest isegi kui ta sööb 80 ml rinnapiima, siis tunni pärast teeb pisike kisa ja kõht on jälle tühi. Muidu sööme keskmiselt 2,5-3 tunni tagant, siis, kui pisike märku annab.

Öeldakse, et rinnapiim on parim. Uskuge mind, ma tean seda! Minu ideaal oleks, et iga toidukord saaks ta rinnapiima, aga ma mõistan, et kõige olulisem on siiski see, et pisike saaks oma kõhu täis. Täis kõht = rõõmus beebi = rõõmsad vanemad. Seega kõik, kes on RPA vihkajad, palun ärge isegi avage oma suud. Olen igalt poolt foorumitest ja artiklitest lugenud, kuidas RPA andvaid emasid maha tehakse. Ma isegi ei viitsi sellega tegeleda. Kui osad inimesed arvavad, et ma olen “sitt ema” seetõttu, et annan RPA, siis minge lihtsalt pekki. Ma armastan oma last ülekõige ja ei ole nõus nägema, kuidas ta piinleb tühja kõhu pärast. Ja sisimas tean, et olen hea ema.

Lisaks ei ole ma veel alla andnud rinnapiima osas. Olen oma toitumist mitmekülgsemaks muutnud, joon liitrite viisi vett, minu menüüsse on lisandunud imetava ema tee, mis peaks soodustama rinnapiima teket, pumpan mitu korda päevas, hommikuti joon teed piimaga… Ühesõnaga minu ideaal on endiselt rinnapiima lapsele pakkuda, teen selleks kõik, mis võimalik. 

Et postitus päris negatiivseks ei jääks, siis jah, mina ei jäänud üldiselt ITK sünnitusjärgse meeskonnaga rahule. Ainsad, kelle toetust ma tundsin oli üks ÄE ja praktikant. Teised olid ükskõiksed, külmad, ei tegelenud meiega ja erilisi vastuseid ka ei andnud. Kiidan taevani registatuuris olevat meeskonda – rõõmus ja toetav registatuuri tädikene (tõeline ingel!) ning läbivaatust teinud ÄE! Muidugi kõikse rohkem kiidan ma Elery! Sünnitusel olnud meeskond oli selline vahepealne – oli asju, mis mulle ei meeldinud ja samas ei saa öelda, et midagi katastroofilist oleks olnud (ilmselgelt, mind nad ei kõigutanud suuresti, sest minu suurimaks sihiks oli pisike kätte saada).

Uhh, selle postitusega tõmban ma joone alla antud teemale. Ma ei jaksa antud teemal enam rääkida ega mõelda. Kõik see on möödas ja tean, et kõik läheb nüüd vaid paremuse suunas. Kas ma ITK sünnitaks veel teist korda… Selles osas jään vastuse võlgu. Seda, mida ma tean on aga see, et mul on imeline perekond ja nöbinina.


Postituse pildid klõpsutas Jana Popova (link).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s