Ema olla on uhke ja hää! KINDEL?

Mu 4 kilone Pipraterakene pikutab oma elu-kõige-pehmemal tekil ja näeb piimamägesid unes. Kust ma seda tean? Ta magus naeratus tuleb iga natukese aja tagant uuest näole. Mis muu seda ikka tekitada saaks kui unes nähtavad piimamäed? Võib-olla paljalt mähkimislaual pikutamine ka… Oi, kuidas ta seda kaifib.

Olgu, ma ei tulnud ju tegelikult sellest mõtisklema. Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et mind valdab hullumeelne õnnetunne pikemat aega – viimased paar päeva on see hullumeelseks muutunud. Härra teatas mulle, et teda pole nüüd 3 päeva (st 2 ööd) kodus töö tõttu. Ma olin sisimas “veidi” paanikas. Miks? Kuidas? Mis minust saab? Mis Jesperist saab? Kuidas ma vastu pean? Kas ma magan püstijalu oma unevõlga välja? Oi, küsimusi ja sisemist paanikat oli küll ja veel. Välja ma muidugi seda suurt ei näidanud – tüüpiline Kärt!

Täna on neljapäev ja härra tuleb koju. Kas ma olen välja suremas juba? Hea nali. Paanitsesin jälle rohkem, kui asi väärt oli. Pole unevõlga, saime poisuga ilusti kahekesi hakkama ja oleme ausad, lausa nautisime kahekesi poisuga koos voodis laiutamist. Kõik on ideaalne, teine kordki võib. Lisaks mulle tundub, et poisu on räige arengu nende 2 päevaga teinud. Ta uudistab, mängib, naeratab ja jutustab kordadest rohkem päeva jooksul, kui näiteks eelmisel nädalal… Vot sulle, kuidas issi eemal olek talle mõjub. Vahva!

Veel vahvam on see, et õnnetunne minu sisemuses aina kasvab ja kasvab! Ma olen ema! See mõte tuleb jälle ja jälle mulle pähe, tundub nii uskumatu ning toob suure naeratuse näole, sooja tunde südamesse ning hinge. Nii powerful tunne! Ma olen kõikvõimas.

84163771_2810435778977782_4045690529466286080_n

Minu poisu on kõige parem. Kõige kallim. Kõige armsam. Kõige usaldusväärsem. Kõige siiramate silmadega. Kõige enesekindlama naeratusega. Kõige-kõige! Parim tunne on, kui ta mu süles uinub ja läbi une võtab mu sõrmest tugevalt kinni ning lahti enam ei lase. Või kui söömise ajal mu rinnapealset paitab õrnalt. Või kui ta oma suurte silmadega mind üksisilmi jälgib ja naeratab oma kõige armsamat naeratust. Või kui ma olen paanikast hullumas, sest ta pole juba mitu päeva kakanud, ning minu mure vähendamiseks otsustab ta kõik kraanid valla keerata (võib-olla isegi liialt rõvedalt). Või kui ta sulistab vannis koos oma vannipartidega ja näol on elu kõige rahulolevam muie. Ühesõnaga, sellest, kui täiuslik ta on, võikski kirjutama jääda.

Ma olen ääretult õnnelik, et saan olla nii perfektsele inimhingele ema.

Ma olen ääretult õnnelik, et keegi tulevikus saab mind kutsuda emmeks.

Ma olen ääretult õnnelik, et see pisike poisu on minu (ok-ok, meie) oma!

Ma olen ääretult õnnelik, et saan kellegi arengut kõrvalt näha ja sellele kaasa aidata igapäevaselt.

Ma olen ääretult õnnelik, et ma olen kellegi jaoks see kõikse olulisem.

Ma olen ääretult õnnelik, et mu elu on jooksnud paika ja toonud minule kindlustunde.

Ma olen ääretult õnnelik, et mul on võimalus elada parimat elu oma elus!

Aga kokkuvõtlikult – ma olen ääretult õnnelik inimene ning emme olla on uhke ja hää!

2 kommentaari “Ema olla on uhke ja hää! KINDEL?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s