Kehakaalust ja kehast kohe päris ausalt

Oeh, mina siin, taaskord!

Ma mainisin oma hetke olukorda eelviimases postituses (“Elab üle! aka Kuidas mul läheb?“), kuid reaalsus on see, et praktika on tehtud ja selle nädala lõpuks pean esitama ka oma praktika dokumendid. Härra on kodus tagasi ja tänase seisuga juba 12 päeva. Seega ma ei hakka isegi vabandusi otsima, miks ma pole jõudnud siia kirjutama. Ma olen kirjutanud – täpselt pool postitust ja see ei sobi isegi mitte kassi saba alla. Lihtsalt pole seda õiget soont peale tulnud.

Lisaks kohustustele piinab mind ka mu kehaga-mitte-sõbraks-olemise tunne. Ma lihtsalt heidin oma keha, aga samal ajal ma mõistan, et asi võiks veel halvem olla. Millest ma jahun? Me jõuame selleni!

Ma pole kunagi olnud hullult fitness lady – mu keha on alati olnud pigem pehmema poolsem, eriti kõht. Kord rohkem, kord vähem. Praegu mõeldes olin ma kõige rohkem oma kehaga rahul 2018 suvi-sügis (järgnevad 4 pilti on selles vahemikus tehtud), julgen arvata, et selles mängis suurt rolli minu reis Kreetale ja hiljem ilusad ilmad Eestis. Pruun päevitunud keha = ilusam vorm. Silmale lihtsalt tundub kohe palju saledam!

Lisaks mängisin ma 2018. aasta suvel kõvasti tennist – nädalavahetuseti mitu tundi järjest ning tenniselaager. Seega olin füüsiliselt aktiivne ja nüüd tagant järgi mõeldes ei olnud mul ka hulle söömishooge. Ja tagasi tulles mu pehme kõhu juurde, see oli vist ka reaalselt esimene ja viimane kord, mida mäletan, kui olin oma kõhuga rahul – see polnudki niivõrd lodev. Ühesõnaga, oh deem, kui kuum keha mul oli! Sama aasta sügisel käisin ma ka Keiri juures pildistamas, mis oligi mõeldud väheke paljastavamate piltide tegemiseks, sest – jah, ma armastasin end naisena ülekõige (ja mu ego oli kordadest kõrgem).

Kerides aega aasta võrra edasi, jõuame me 2019. aasta suvesse. Ma ootasin Jesperit, vähesed olid sellest teadlikud (postituse pealse pilt on tehtud 2019. aasta suvel, veidi halb poos ja nurk, aga kõhuke paistab eriti hästi välja). Algul ei võtnud kaalu väga juurde, pisike punu oli ees (seda märkasid kõige tähelepanelikumad). Sügisel oli samuti mu keha veel okei (v.a mu kõht, mis võttis tasapisi maakera mõõtmeid), sest andsin kord nädalas veel tennise trenne noortele – olles ise umbes 6-7 kuud rase.

2018. aasta september, kaalusin ma umbes 62-63 kilogrammi. Selline kuni 65 olin ma viimased paar aastat olnud, kiikudes kaaluga veidi siia ja veidi sinnapoole. Enne rasedaks jäämist tegi mu keha ettevalmistusi ning talletas iga üleliigse ampsu endasse – ma võtsin 5 kilogrammi juurde. Seda ei olnudki väga näha. Raseduse lõpus kaalusin ma aga umbes 83-84 kilogrammi. Mis oli ka minu elu kõige suurem kaal.

Haiglast sain ma koju kaaludes 75 kilogrammi. Imetamisega võtsin paar kilogrammi alla. Naljakas on ka see, et erilisi isusid mul ei olnud. Peale imetamise lõpetamise hakkasid isud mind kibutama ning söömishood olid tagasi. Tänaseks olen umbes samas kaalus, mis haiglast koju saades.

Mind kimbutavad söömishood, enese haletsus ning enesega mitte rahul olemine. “Parim” kombo, mida eales tahta. Ma söön ja vingun, kui paks olen. Thats it. Sain end välja vinguda. Istun, midagi ette ei võta ja vingun-vingun-vingun.

Kõige eriskummalisem on asja juures see, et tegelikult pole mul nii väga midagi viga, sest mu kõht on lodev nagu peale sünnitamist oli esimesed paar kuud. Iga kuuga läheb kõht väiksemaks ning pringimaks, nahk tõmbub kokku. Aga ei, mul ikka vaja vinguda. Kuul pähe. Kas hullumajja võetakse juba uusi kandidaate vastu?!

Tänase elan-ennast-välja postituse lõpetuseks lisan enese jaoks ühe väljendi “9 kuud kandsid ilmaimet, 9 kuud taastu”. Seega, kuhu mul nüüd nii kiire hakkas?! Eks ma püüan siis tasapisi süüa erinevaid vitamiine (sest ma arvan, et vitamiinipuudusest on tingitud minu söömise hood), joon mineraalidega vett (see toimib, ausalt!), üritan liikuda ja värskes õhus viibida võimalikult palju ning ei lase koju magusat osta. Pole magusat, siis pole ka mida suust sisse ajada*.

*Väike nipp – kui magusa isud kimbutavad (sellised suured, kus ikka võiks suure kommikoti nahka pista ja šokolaadi veel peale ka), siis tee omale riisigalett nutellaga. Minu puhul mõjub, isu saab rahuldatud ja rohkem ei taha ka.

Igatahes, aitäh, kui suutsid lugeda mu Vingu Ella postituse lõpuni ja isegi kaasa mõelda. Kas ma olen sellises situatsioonis ainus naine?! Mulle teeks head meelt kuulda, millised on teie lood peale sünnitamist ja oma keha armastamisega.

Btw, võtsin sihiks, et kui J saab 9 kuu vanuseks, siis olen raseduse eelses kaalus. Sinna polegi niivõrd palju minna. Vaja ainult kuhjaga motivatsiooni ja teotahet. Igatsen tennist! Nuuks-nuuks. Igatsen oma keha liigutamist! Keegi võiks mulle jalaga tagumikku lüüa, et ma end liigutama hakkaks…

Päikest, musi ja kalli! Järgmisel korral jutustan teile juba vähe positiivsema noodiga ja uutel teemadel! 🙂

One thought on “Kehakaalust ja kehast kohe päris ausalt

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s