Kehakaalu teema lõpp

Oeh, kuidas ma tahaks hetkel üldistada – naised on ikka parajalt kummalised fruktid – aga ma pole päris kindel, kas see oleks teiste naiste suhtes aus. Seega ma räägin täna vaid endast. Ma olen kummaline! Mõnikord on kohe draamat ja vingumist vaja, et elu vürtsitada. Eelmise postituse (Kehakaalust ja kehast kohe päris ausalt) lõpetuseks tahaksin ma täna rääkida oma tunnetest oma keha vastu täna ja praegu. See ei ole kindlasti sama, mis oli eelnevas postituses. Ehk nädal aega hiljem…

Sellegi poolest ma leian, et antud Vingu Ella postitus oli vajalik (just minu endi jaoks), sest see pani rattad käima. Esiteks, see polnud lihtsalt vinguv postitus oma keha üle, vaid mõnikord mul on reaalselt tunne, et mul ongi mingi n-ö häire. Söömise ja kehakaaluga seoses. Mida ma sellega mõtlen?  Lühidalt ja võimalikult konkreetselt – ma heidin oma keha, aga samal ajal saan aru, et sel pole hullu midagi. Kaks lahtist otsa ja need ei käi omavahel kokku. See selleks hetkel!

Nagu ma ütlesin, oli too eelnev postitus vajalik. Ma sain nii palju toetavat ja mõnusat tagasisidet. Nii mitmed inimesed, kes tunnevad samu tundeid, võtsid minuga ühendust. Nad mõistsid mind! Samal ajal võtsid ühendust inimesed, kes julgustasid ja motiveerisid. Ühesõnaga ma sain üle öö nii palju positiivset vastukaja, et muremõtted hakkasid iseenesest kaduma. Taaskord kinnitus sellest, et mõttekaaslased on elus vajalikud!

KeiriKallas_IMG_0771_2

Lisan siia mõningad kirjad:

  • Tsau, lugesin su postitust ja tahan lohutada sind. Enne rasedaks jäämist kaalusin ma umbes 50 kg, sünnitama minnes juba 73 kilo. Koju tulin oli kaal 63kg. Esimesed paar päeva kodus kaal kukkus kolinal ja siis jäi pidama 58 peale millest alla enam üldse ei läinud. Minu poeg on praegu 1a ja 5kuud vana ja mu kaal on tagasi endine. Kukkuma hakkas kaal iseenesest kuskil selle aasta alguses alles. Ma olin kuni tänaseni jubedas masenduses, sest see peegelpilt oli nii inetu ja kõik need km mis ma koos pojaga kõndisin ja kõik need trennid mis ma tegin ei aidanud absoluutselt. Alles selle aasta alguses hakkas siis kukkuma ja ma ei teinud midagi erilist selle jaoks. Ma arvan, et igal kehal on lihtsalt aega vaja ja siis mingi hetk loksub kõik ise paika.
  • Oeh, kuna olen olnud kogu oma elu sisuliselt ülekaalus siis tean kui sitasti mõjub see enesehinnangule, kuid as soon as you accept who you are, läheb sul enesetunne kordades paremaks. Ma nüüd ei väida seda, et sitta kah onju nüüd olen ja jään selliseks, vaid ära lase oma enesehinnangul ega teiste hinnanguil mõjutada sinu elu. Ning mida rohkem sa millegi muuga tegeled seda vähem mõtled sellest.
  • Heii, nii tuttav tunnne oli kogu su postitust lugeda! Aga ma võin sind lihtsalt lohutada, et see kõik on normaalne. Kuid üks on surnud ring, seniks kuni endaga rahul pole, ei kao ka igasugused isud. Naudi lihtsalt hetke, liigu aktiivselt ja ole beebi jaoks rahulik ning ära lase kehakaalul end heidutada- igal asjal oma aeg. Inimene ei ole kunagi rahul enivei. Kui tunned et soovid miskit siiski ette võtta ja motiveeritud olla siis koduseid treeninguid on igasuguseid ka videodena nt hopa fit omad on väga mõnusad.
  • Arvestades, kui suur maakera sa olid enne sünnitust, siis ma üldse ei põeks. Su keha on ilusti tagasi tõmbumas. Kui võtad oma nädalasse ka mõne treeningu siis on tulemus kiirem ning lodev sünnituse järgne nahk kaob!
  • Ka minu lemmik väljend on see 9 kuu väljend (9 kuud kannad,  9 kuud taastud). Sellest lähtuvalt – anna oma kehale aega, ta on suure töö ära teinud. Seniks naudi ja avasta elu koos oma perega.

KeiriKallas_IMG_1047_2

Järgmisel hommikul haarasin kiiruga riiulist oma punase triibulised lühikesed püksid, tõmbasin nad jalga ja läksin hommikuseid toimetusi tegema. Hetk hiljem jõudis mulle kohale – need püksid ei läinud mulle kuu aega tagasi jalga… Ja nüüd lähevad! Veidi ümber on kõhust, aga ei midagi karjuvalt vastikut. Mõnusad! Minu jalas! Saladuskatte all võin öelda, et armusin jälle väheke oma kehasse. Hehe.

Kolmandaks punktiks oli film “I feel pretty“. Tükk aega tagasi jäi mulle silma, kui keegi seda soovitas – pidavat hea film olema. Hakkasime härraga ühel hommikul vaatama, aga J ärkas ning nii see pooleli jäigi. Nüüd mõtlesin, et vaatan selle üksi lõpuni. Kuramuse hea film, kuramuse õigel hetkel! Film kõnetas mind rohkem, kui oleksin eales uskunud. See rahustas ja tõstis mu enesehinnangut. Uskumatu, mida üks film suudab minuga teha. Kõik, kes te olete oma kehaga rohkem või vähem pahuksis, vaadake seda filmi, päriselt ka!

Peale teie armsale tagasisidele, punase triibulistele lühikestele pükstele ja filmile loksus mu peas kõik jälle õigele kohale. Õnneks pole palju vaja! Aga õnn, see on miski, mis paneb sind ennast armastama ja maailma palju positiivsemalt vaatama.

Õnnelik naine on naine, keda väärtustatakse; kelle mees ütleb iga päev kui armas ja ilus sa oled; kes naeratab ilma, et peaks end selleks sundima. Õnnelik naine on endaga rahul olev naine. Endaga rahul olev naine on ilus naine!

Iga kord, kui üle mu huulte tuli kodus lause “ma olen nii paks”, siis härra ohkas ja ütles, “ei, sa ei ole paks!”. Ma sisimas mõtlesin kogu aeg, et ta ütleb seda selleks, et mu tuju tõsta. Või siis selleks, et see teema rahuneks maha ja saaks eluga edasi minna. Me kõik näeme üksteist läbi oma silmade ja mõistame asju erinevalt. Näiteks, mina näen, et ma olen paks, teised näevad, et ma pole paks. Aga nüüd ma mõistan, et ilmselt mõtleski ta seda tõsiselt. Isegi kui ei mõelnud, siis I don’t care! Ma olen ilus! 

KeiriKallas_IMG_0800_2

Naine, kui sa kannad vormivat pesu, meiki, pikendusi, pead dieeti või mida iganes veel, ja see teeb su sisetunde paremaks, siis aga palun! Mitte keegi ei saa sulle panna kätt ette, kui kõik need asjad muudavad su õnnelikumaks. Aga saladuskatte all võin öelda, et sa oled täna ja praegu ka imeline naine! Kui teised üritavad sulle vastupidist väita, siis see on lihtsalt nende enda probleem.

Tagasi tulles mu keha juurde, mida eelnevas postituses kritiseerisin kuuni ja tagasi. Jah, mu kehal on lisakilod (KMI järgi olen ülekaaluline paari kg jagu), aga mind ei huvita, sest ma olen enesekindel, õnnelik ja eluga rahul. Mingite kilode pärast stressata – oh milleks küll (ennetavalt mainin, et EI, ma ei plaani nüüd kilosid muudkui juurde sööma hakata)!

Ja nagu mitmed mulle kirjutasid, siis kohe kui lõpetad stressamise hakkavad ka kilod langema. Btw, ilma lillegi liigutamata on mu kehalt nende kahe postituse vahelise ajaga (7 päeva) kadunud 1 kg. Küll need ülejäänud üleliigsed kg lähevad ka siis, kui õige aeg käes. Lust on kaalu kaotada, kui kilod lähevad selle peale, et mina olen rõõmus ja armastan ennast!

Mõeldes tagasi 2018. aasta suvele-sügisele, kui olin pruun ja elu parimas vormis, siis mängis tollel hetkel hoopis midagi muud suuremat rolli. Ma armastasin ennast, ma teadsin, et olen parimat väärt ning samal suvel läksin ma ka oma eksist lahku just seetõttu, et ma teadsin, mida ma olen väärt! Ma olen väärt parimat! See kõik tegi mind kordadest enesekindlamaks (kui olen näiteks täna ja praegu).

Naine, ole enesekindel, naudi ennast ja elu, ja pane tähele – särad tugevamalt ja kuumemalt kui päike ise! Sa oled kaunis!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s