Meie uus pereliige – Joie Mytrax S jalutuskäru

Ega mul tegelikult suurt õrna aimu pole, milline oli elu nõukogude ajal, kuid vanavanemate ja teiste minust vähe vanemate inimeste mälestuste, jutustuste ja arvamuste põhjal võin teha mõningad järeldused. Nendest lähtuvalt tahaks hirmsasti öelda, et nõukogude ajal oli ka lihtsam elu, kui tänapäeval jalutuskäru valimine. Seda üksnes seetõttu, et siis ju suurt valikut polnud – see mida saada oli, selle ka võtsid. Ei hakanud keegi tingima, nõudma ega pirtsutama.

Ja siis on tänapäev… Ma konkreetselt valisin meie uut pereliiget kauem, kui me J nime mõtlesime enne ta sündi. Mul olid kindlad soovid: pikk kaarvari; õhkkummid; iste võimalik täislamavasse asendisse panna; istumisosa võimalikult pikk, et kauem kasutada; hind võiks olla pigem odavama poolsem.

Nüüd jõudis kohale? Nõukogude ajal ei oleks selliseid tingimisi saanud teha, keegi isegi ei tulnud selle peale, et nõudma hakata.

Uurisin erinevaid veebipoode ja nende valikuid. Võrdlesin üht ja võrdlesin teist, kolmandat, neljandat, viiendat, kuuendat… Lõpuks maandusin Kärusõltlaste FaceBooki grupis ja hakkasin oma väljavalitute kohta sealt lugema – teadjamate emmede arvamusi. Mul oli iga loetud postitusega tunne, et ma jään aina rumalamaks ja nõutumaks. Põhimõte oli iga käruga lõpuks selline: üks kiidab, teine laidab, kolmas kiidab, neljas laidab.

Ja siis jõudis mulle, rumalukesele, kohale, et tegelikult ei saagi ma leida käru, mis kõikidele emmedele meeldiks. Inimesed on ju nõnda erinevad, nende soovid ja kriteeriumid samuti.

Lõpuks lähenesingi puhtalt oma soovidest ja lähedaste soovitustest. Valikusse jäi 2 käru: Joie Mytrax ja Cybex Balios S. Ja Joie võitis lõpuks vaid istumisosa pikkuse tõttu. Ja win-win, oli ka odavam!

Mida ma kärust arvan? Esmaste kogemuste alusel võin öelda, et mina olen rahul. Mulle meeldib! Kergliiklusteel on see imeline! Veidi auklikumal asfaldil ja kruusateel liigub ka mõnusalt. Võrreldes meie Tutek Grander 3in1 vankriga (Tuteki saamise lugu: Kuidas me pea tutika käru skoorisime?!) on muidugi uue vedrustus nulli lähedane ja seda on tunda kruusateel liikudes (jee, elagu augud). Aga ega mul plaanis selle käruga polegi minna metsarallit tegema, sellega saab suurepäraselt hakkama Tutek .

Mulle meeldib käru kompaktsus, teel püsivus, pikk päikesevaru, UV kaitse, sang… Lisaks ei võta käru enam meil autos meeletult palju ruumi. Ühesõnaga, mina kiidan! Ei jõua ära oodata suve trippe uue käruga koos!

Päikest!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s