Nüüd ma tean, miks ma sedasi käitun!

Hakkasin hiljuti instagramis jälgime Liis Velskerit ja süvenesin tema eluloosse päris süvitsi, tellides ka tema raamatu “Teekond iseendani”. Raamatu ostmisel oli ka egoistlikum tagamõte – läbi selle enda kehaga veel rohkem sõbraks saada. Lootsin südamest, et see mind ka inspireeriks. Seda see ka tegi!

See ei ole aga päris see teema, millest ma tulin jutustama. Mulle jäi raamatu esimestest peatükkidest aga hoopis teine teema kummitama. Samastasin end nii paljudes asjades ja kõik mu peatükid elus loksusid oma kohale paika. Ma mõistsin, miks ma üht või teist olen teinud. Ma mõistsin, miks ma üht või teist olen tundnud.

See ei ole isegi süüdistav postitus, kui kellelegi selline mulje jääb, lihtsalt nii on ja on olnud. Ma olen sellega leppinud. Suure osa minu käitumismustrite taga on minu isa. Täpsemalt tema rolli puudumine minu elus.

Hiljuti jäin oma instagrami kontol olevaid pilte vaatama ja muigasin endamisi, et see on justkui raamat minu elust, mis on omakorda peatükkideks jaotatud. Elu enne abielu. Elu abielunaisena. Elu, kui teadsin, et meie suhe laguneb. Lahutus ja pidutsemine. Armastan oma keha. Uus suhe ja selle kaifimine. Rasedus. J sünd. Erinevad arendavad tegevused. Pereinimene. Ma olen ka kõvasti pilte kustutanud, sest need ei kõneta enam mind või ei kanna mingit emotsionaalset väärtust. Aga iga see peatükk minu elus on rohkemal või vähemal määral tingitud minu isaliku figuuri puudumisest.

Mõned silmapaistvamad käitumismustrid minu elu jooksul, mida alles nüüd sügavuti tajun:

  • Kiiresti abiellumine. Meeletu kartus üksikuks jääda ja hirm, et ei leia oma kõrvale sobilikku kaaslast.
  • Kartus end siduda. Peale haiget saamist pigem meeldis erinevate inimestega suhelda, kui ühe ja kindlaga end siduda.
  • Suhtlus meestega. Alati pigem analüüsitud ja veidi kartlik, kuid samas olen alati meessoost sõprade ja lähedastega paremini läbi saanud kui naissoost.
  • Kartus hülgamise ees. Igapäevane kartus, et mind petetakse või jäetakse maha. Oi, kui vajalik on minu jaoks kindlustunne, et ma olen üks ja ainus ning mind armastatakse kuuni ja tagasi.
  • Isafiguur lapsele. Võitlen kasvõi higimull otsaees, et härra saaks osa poja olulistest sündmustest ning ka igapäevast.
  • Teistele meeldimine. Meeletu vajadus teistele inimestele meeldida. Nüüd ma tasapisi tunnen, et tulen sellest välja ja enam nii oluline ei ole.
  • Iseseisvus. Usun, et iga pere, kus isa pole, on iseseisev ning tugev. Mina tunnen küll, et olen väga iseseisvaks isiksuseks kasvanud ja arenenud, samuti mu emme.

Elu on ikka kummaline. Aga vahva, et nüüd 24-aastasena jõudsid mulle asjad kohale. Mõistan iseennast palju rohkem. Kuidas teil on lood enese mõistmisega?

2 kommentaari “Nüüd ma tean, miks ma sedasi käitun!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s