6 kuud

Täna, 6 kuud tagasi, sündis meie pisikene ilmaime, meie J! Nii uskumatu, kui see ka pole, sellest on juba pool aastat möödas ja meie pisikesest pambukesest on saanud tubli ja tegus poisiklutt. Tänaseks oskan ma öelda, et ta on rahulik, kuid samas aktiivne ja tegus, rõõmsameelne ja seltskondlik, püüdlik ja omab mõnusat huumorisoont (niivõrd palju, kui seda pisikese 6 kuuse beebi kohta saab öelda)…

Ta keerab üle mõlema külje kõhuli ja vajadusel (näiteks kui ta soovib Bosse mänguasja kätte saada) on nõus ka kõhult seljale keerama. Ta naerab südamest. Kilkab rõõmust. Ahvib sinu häälitsusi. Harjutab usinal iga päev näputoidu söömist. Tal on kõige ilusamad silmad, mida ma kunagi näinud olen – sinakas hallid üksikute kollaste täpikestega, muster meenutab võilille, mis on ära õitsenud, selline kiuline (?). Ta on selle lühikese aja jooksul nii tubliks ja tegusaks muutunud, nii palju õppinud!

Aga pean tõdema, et meie, lastevanemate, arvamus, et meie õpetame lapsi on 101% väär. Me arvame, et meie oleme need õpetajad, aga tegelikult õpetavad lapsed hoopis meid. Olen emana ja inimesena teinud totaalse muutumise. Minu isiksus on saanud täiendust ja ma olen südamest tänulik selle üle, et mulle on usaldatud ema roll. Ma olen südamest tänulik, et väike J otsustas just meie perega liituda.

Tänu J-le olen ma õppinud end rohkem vaoshoidma, emotsioone väljendama, suhtlema erinevatel tasanditel, minus on tärganud supervõimed (ma tean enne teisi, kui J on ärganud ning oskan lugeda ta mõtteid – enamasti), jnejne.

Arvasin varem, et ma elan ideaalset elu aga alles nüüd ma taipan, et minu varasem elu enne J oli kõvasti midagi muud, kui ideaalne. Kõik oli nii nagu ma tahtsin, aga mingit arengut ei toimunud. Täna tunnen, et mu elu on ideaalne, sest see pakub mulle võimalusi ja paneb mind proovile – ma arenen ja kasvan isiksusena iga päev! Minu ideaalses elukeses on nii rõõmu kui kurbust, naeru kui nuttu ning raskusi ja kergusi. Minu elus on kõike. Ja ma olen ütlemata õnnelik selle üle!

Hakkasin praegu meenutama 2018. aasta jõule. Meie esimesed jõulud härraga koos. Me olime ametlikult suhtes olnud selleks ajaks umbes 2+ kuud ja ma avaldasin talle järgmise aasta jõulusoovi (aasta varem, see on ju nii minulik, hehe) – järgmised jõulud võiksime veeta kolmekesi. Härra oli minuga igati nõus. Paljud kratsivad ilmselt pead, et kuidas me nii suhte alguses selliseid suuri ja elu muutvaid mõtteid mõlgutada saime. Aga vot, kui tunned seda õiget tunnet siis sa tead, et sinu kõrval on inimene, kellega läbid kõik katsumused ja rõõmud, ning lapse soov oli lihtsalt inimlik samm sellest edasi. Ma pole kordagi oma otsust kahetsenud. Pigem mõtlen, et kui kõik mu lapsed oleksid sellised nagu J, siis neid võiks olla kasvõi miljon. Haha.

Jätsin pillide söömise ja paar kuud hiljem oligi testil kaks triipu. Nagu öeldakse – tunne oma keha – nii ka mina, ma teadsin juba enne testi, et minu sees kasvab üks pisikene hing. Nii ma pidingi tegema mitu – mitu – mitu testi, enne kui test minu sisetunnet tõestas. Need triibud tulid! Ja triipudest tuli J ja ma ei tea miks, aga iga päev ma vaatan teda suure heldimuse ja armastusega ning vägisi tuleb suur naeratus suule ja õnnepisar silmanurka. Mida ma ajan… “Ma ei tea miks…” Muidugi ma tean, miks ma sedasi tunnen – sest ma armastan teda iga oma ihukarvaga.

Ma ei suuda siiani uskuda, millega olen ma välja teeninud sellise ülima armastuse! Kallis poja, aitäh, et tulid mu ellu! Aitäh, et olid minu suurim unistus, millest ma polnud ise varem teadlik. Aitäh, et oled meiega!

One thought on “6 kuud

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s