Perepuhkuse 1.nädal – maalapse elu

Ahoi, mina siin!

Härral hakkas möödunud reedel puhkus ja samal päeval pakkisime oma kodinad (kohvri, kotid ja J asjad) ning suundusime maale (ehk härra vanemate juurde). Puhkus on nädalake kestnud ja ma pean ütlema, et juba selle nädalaga tunnen ma end hoopis teise inimesena.

Sel laupäeval läheme me Pärnumaale mu tädile külla, uuel nädalal lähen ma oma kursakaid kallistama lõpetamise puhul ja J-l on ka lastearsti (regulaarne, tavapärane) külastus. Kuna uueks nädalaks lubatakse vähe jahedamaid ilmasid, kui praegused 30+ kraadid, siis mõtlesime ka loomaaeda minna. Ja hetkel meil suuremaid plaane puhkuse ajaks polegi, vaatame vast jooksvalt. Esialgsed plaanid minna Saaremaale lükkasime uueks aastaks edasi, kui J on väheke vanem ja asjalikum.

Aga kerime nüüd veidike ajas tagasi ja muljetame sellest, mis me vahepeal korda oleme saatnud. Me oleme nädala jooksul 2 korda käinud ujumas, Viljandimaal veetnud 2 päeva ja lihtsalt olnud. Muidugi kuulus sinna sisse ka jaanipäev. Viimased paar aastat pole ma eriline jaanipäeva fänn olnud – täpsemalt öeldes, see ei oma minu jaoks väga suurt tähtsust. Sel aastal põletasime mööblit, pappi ja aiast saadud oksi jne lõkkes, saime korralikult suure lõkke, lausa oma laua ja pingid pidime lõkke lähedusest maja ette parklasse kolima, sest nii hot-hot hakkas, endal tekkis juba grillkana (ehk teisisõnu grillinimese) tunne. Grillisime, sõime, jutustasime. Mõnus kodune jaanipäev.

Aga selle “tunnen end hoopis teise inimesena” tunde tekitas minus Viljandimaa külastus. Käisime härra tädi perel ja vanaisal külas, samuti külastasime minu vanavanemaid. Vahva on see, et meie mõlema juured on pärit üsna samas kandist (Suure-Jaanist Võhmani, läbi Olustvere). 2 päeva puhkust Viljandimaal tekitas tunde justkui oleksime 1 nädala seal viibinud. Nii värske tunne oli naasta.

Viljandimaa on minu jaoks alati teistsugust väärtust omandanud, kui ükskõik mis teine maakond. Paneb südamekese teistmoodi tuksuma ja mälestused kerkivad esile. Olen suure osa oma lapsepõlvest seal asuvas maakodus veetnud. Suure-Jaani järves ujunud, Viljandi kaltsukaid läbi lapanud, kohvikus käinud, võrkkiiges päikest võtnud… See on koht, kust naastes tunnen end alati palju-palju paremini.

Minu vanavanemad ei olnud J-d näinud peale jaanuari kuu külastust, mistõttu oli nii minu kui ka nende jaoks oluline, et läheksime ka neile külla.

Viljandimaal tekkis mul totally mõnus tunne, sest nautisin täielikku maaelu ja avastasin, et ma olen ikka rohkem maalaps kui linnapreili. Meie külastust kirjeldavad ilmselt kõige paremini järgmised märksõnad: sugulased ja lähedased, hea huumor ja seltskond, hobused, haned, vutid, kanad, kassid ja koerad, kodune mesi ja grillimine, koduaia maasikad ja värske maasikamoos, pannkoogi hommik. Ma olin kolmandat korda härra tädi juures ja ma pean ütlema, et see on üks kodusemaid paikasid eal – ma tunnen end seal alati nii teretulnud ja hästi.

Ma ei hakkagi rohkem muljetama, tahtsin endast lihtsalt paari sõnaga märku anda ja öelda, kui rahul ma hetkel elukesega olen. Kõik on väga titi-miti! Las pildid kõnetavad teid!

Kaunist suve teile ja järgmise postituseni!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s