Jõulukinkidest 2020.aastal

Jõuludeni on jäänud …. päeva. Kui ma mõni aeg tagasi siin mainisin, et mul on kõik jõulukingid ostetud (9.novembril!), siis see ei ole minu elus suurt midagi erilist. Eelmine aasta olid mul ka kingid varakult ostetud ja ka pakitud, sest ma ei saanud olla kindel, kas ma olen juba sünnitanud või mul on aega jõuludeks ka viimasel minutil valmistuda. Kes mind vähegi tunneb ja teab, siis mulle meeldib olla ettevalmistunud.

Teistele kinkide tegemisega läks sel korral libedalt. Või noh, ma oskan inimesi hästi survestada. Mis mõttes survestada?

Näide 1: härra istub mugavalt diivanil ja süveneb filmi. On rahulik nädalavahetus. Naudib, et saab rahulikult kodus olla. Mina vaatan ja uurin-puurin teda. “Mis sa jõuludeks tahad?” küsin otsekoheselt. “Sinna on veel nii palju aega!” tuleb emotsioonitu vastus (ta ei ole jõuludest nii varakult vaimustatud kui mina, härral algavad jõulud umbes 23.detsembri paiku. Vaene mees, peab minu jõulude vaimustust terve aasta kannatama.) Enivei. Ma siis survestasin teda oma küsimustega nii kaua, kui sain talt 1 soovi. Aga mina, kogenud jõulude fänn, tean, et ka teised tulevad minu juurde küsimusega “Mida Elari jõuludeks soovib?”. Seega pinnisin ma veel 2 soovi välja. Oi, kuidas härral ajud kärssasid. Aga sellega sai kõik ilusti lahendatud.

Näide 2: uurisin oma emmelt, mida tema hing ihkab kingiks saada. Tema traditsiooniline vastus oli, et “mul ei ole midagi vaja, ausalt!”. Ausalt või mitteausalt, aga minu enda enesetunne on parem, kui ka minu armas emme on saanud midagi, mis tema meelt rõõmustaks. Seega tema vastuse peale saatsin vastu ainult kurva smile. Varsti sain vastuse “okei, ma siis mõtlen.” ja veidi aega hiljem tuli juba soov ka. Jälle ühe kingiga korras!

Loosipakkidega läks ka lihtsalt. Üht teadsin kohe, mida kinkida ja teine tuli ka veidi mõtlemise peale. Seega done ja done. J-le teeme me üllatuspaki ehk teisisõnu olen ma tellinud talle erinevaid arendavaid mänge ja asju (a’la nupupusle, looma kujud, mini autod, raamat jms). Iga asja pakin eraldi ära ja kõik nad lähevad suurde kingikotti. J-le meeldib ajalehti tükeldada jms teha, seega hea aardejaht kingitusena kingikotis.

Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan? Nagu aru saite, teistele kinkide tegemisega läks eriti nobedalt. Mida ma aga ei tea on see, mida mina soovin. Ma olen liiga-liiga-liiga materiaalseks inimeseks (enda kohta) muutunud. Mul on 2 soovi (dokumentide kaust, kuhu saan kõik oma tähtsad paberid panna ja fliisist hommikumantel, kuhu saan sisse pugeda ja diivani nurgas mõnuleda) ja thats it. Ühe jagasin emmele, teise vanaemale. Ja soovid on otsas. Seega, kui keegi peaks veel tahtma mulle kinki teha siis sellega on see kurb asi, et mul pole rohkem midagi vaja. Kallistus või vaba aeg kõlaks muidugi hästi. Ma ei tea, kuidas seda kingikotti saab panna, aga noh jah… Haha, ega ma härra elu ka lihtsamaks ei teinud. Ainuke asi, mis ma ütlesin, et ma soovin on – kingitus otse sinu südamest, soovin kingiks sind. Las härra kasutab nüüd oma fantaasiat ka vahelduseks. Hehe.

Kumb on teie jaoks lihtsam – ise kinke teha või mõelda, mida ise kingiks soovid? Kas peale lapse saamist on keegi veel enda arvates liialt materiaalseks muutunud?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s