Elu kaitseväelase naisena

Elu kaitseväelase naisena või nagu ma härrat aeg-ajalt hellitavalt kutsun – laiguline! Elu laigulise naisena. Antud teema kõnetab mind 24/7, sest see on minu igapäev. Olgu selleks esmaspäeva hommik, kolmapäeva lõuna või pühapäeva õhtu, lihtsalt kaitseväelase naise tiitel käib minuga käsikäes. Mõnel korral on see kaif, teisel hetkel elu nõme ja väsitav. Kuidas kunagi.

Mustandi vormis on antud postitus juba oma õiget aega oodanud märtsist alates. Olen püüdnud seda postitust kirjutada ühelt ja teiselt nurgalt, alt ja pealt, ringiga ja otse. Pole suutnud seda rahulolevalt teha – olen iseenda suurim kriitik. Raske on sel teemal oma mõtteid edasi anda tervikuna nii, et ka need inimesed, kes pole kaitseväega (edaspidi kv) seotud, mind mõistaksid. Nüüd, kui see postitus sai valmis, mõistsin, et tegelikult saaks antud teemal kirjutada päris tragikoomilise raamatu. Kuskile tuli aga postituses piir tõmmata, mistõttu jäin “pinnapealseks”. Püüdsin endast parima anda ja ehk saate ka mind vähe teise külje pealt tundma õppida.


Pasklik olekski alustada sellest, miks minust üldse on saanud kaitseväelase elukaaslane-(mitteametlik) naine. Lühidalt öeldes, munder lõi jalust nõrgaks. Esimene käest kinni hoidmine ja suudlus tuli ka siis, kui härra oli vormis. No ma ei tea miks, aga kuramuse erutavad on vormis mehed. Ju siis rohelised laigud sisaldavad mingil viisil erutavat koostisosa. Never know.

Samas fun fakt – Tinderis olid tal ka mõned pildid kv-s tehtud ja siis ei köitnud need mind üldse. Ju ikka mees ise mängib ka väheke rolli laikude all. Hehe.

Lisaks vormile, kütkestab mind nende (kaitseväelaste) ameti juures see, kuidas nad saavad areneda, liikuda karjääri redelil ülespoole, nende silmad alati säravad, kui saavad oma tööst rääkida (ja see on teemaks pea 24/7, sellega peab lihtsalt harjuma, või toast väljuma…) ning nad teevad midagi meie kõigi jaoks (kuigi me seda igapäevaselt ei pruugi näha ega tunda)!

Varasemalt ei tundnud ma kaitseväe vastu suurt huvi ega uhket tunnet. See lihtsalt eksisteeris – nagu ilmselt enamus teie jaoks praegu. Nüüd aga kui me oleme härraga üks perekond, pean ma sellest väga lugu (loogiline ka ju!). Ja mis parata, ka J riidekappi on aja jooksul mitmed laigulised ja rohelised rõivad tee leidnud. Ma tunnen uhkust, et mu elukaaslane ja lapse isa on kaitseväelane! Ma olen uhke, et me oleme n-ö kaitseväe perekond. Nii lihtsalt on!

Kaitseväelane on minu jaoks üpris lai mõiste. Minu härra on kaitseväelane, kes käib üldjuhul tööl E-R, õhtuti on kodus (v.a hetkel, kui ta veeblikoolis käib), osaleb õppustel ja väga üle riigipiiri tööd ei tee. Seega suhteliselt süütuke kaitseväelane võrreldes nendega, kes välisriikides missioonidel on. Missidest räägin ma väheke ka hiljem, sest see teema on ka meie kodus jutuks tulnud.

Miks aga ma kaitseväelase naise elu suure kella külge panen? Ega ma otseselt ei panegi, aga selleks, et mind veidi paremini mõista oleks vahva see läbi arutada. Leian, et meie pere elu on pereisa ameti tõttu natukene midagi muud, kui keskmise Eesti perekonna elu. Samas ei oska (ega ka taha) seda otseselt kellegi või millegagi võrrelda, sest kõik inimesed ja pered on erinevad – omad rõõmud ja mured. Ma lihtsalt tunnen, et meie oma on väheke teistmoodi…

Täiesti tavaline on see, et iga kuu x arv päevi-öid ei ole härrat kodus. Kiire matemaatika… Erinevate tööga seotud põhjuste pärast on näiteks härra 4 kuu jooksul puudunud kokku üle 1 kuu jagu päevi! Peale metsalaagreid või muid väsitavaid ettevõtmisi tööl, ma tean, et härrat ei eksisteeri vaimselt kodus järgnevad 12h (pilt on aga häält mitte). Ta peab saama ennast välja puhata, et end jälle n-ö pereellu lülitada. Seoses perekonnaga… Kõige rohkem mind vast hirmutabki mõte sellest, et nende kompanii (vist olid nemad…) sooviks on, et mehed looksid omale perekonnad. Ma isegi näen mitmeid positiivseid põhjuseid kv jaoks. Samas hirmutab mind see seetõttu, et need perekonnad (lapsed ja naised) peavad nii palju üksi ilma pereisata olema. Aga mis ma ikka vingun, olen ikka mehe jaoks ju olemas, toetan ja uhke ka veel takkaotsa.


Millised on kaitseväelase naise rolli plussid ja miinused? Puhtalt minu arvamuse põhjal…

Kaitsen ja kannan uhkusega oma rolli – olla kaitseväelase naine. Antud ametikohal on mitmeid positiivseid külgi, mis materiaalselt muudavad meie pere elu lihtsamaks. Härra kindel töökoht ja sissetulek, erinevad soodustused, tööriided jms. Lisaks silmale ja hingele teevad pai hea füüsiline vorm (pole õllekõht!), hoolitsetud välimus (nad konkreetselt ei või välja näha nagu kaltsakad) ning riigi (ja rahva) heaks töötamine (well, põhimõtteliselt töötab ta siis minu heaks??? 😀 Ma ju ka osa rahvas…).

Negatiivsed küljed on aga kahe otsaga! Varasemalt tõin juba hea võrdluse – nelja kuu jooksul on härra kodust puudunud ühe kuu jagu päevi, ehk 1/4 aastast (?!?!) Alalõpmata on nädala või kahe pikkused metsalaagrid, laskelaagrid või mine sa tea, mis laagrid veel. Igatahes härrat õhtuti ja öösiti kodus ei ole ning mina saan lapsega kõik need päevad-nädalad üksi kodus tsillida.

Kuigi-kuigi see on hea mõjutusaine (see kõlab nii halvasti), aga lapsevanemad ehk teavad seda tunnet, kui laps on mähkmesse otsesesmõttes tuumalaadungi lasknud ja sa jällllle ei taha olla see kakakontroll. Meie elus on nädalavahetused seetõttu toredad (minu jaoks 😀 )… Mina: Musi, palun vaheta J mähe ära. Härra: Miks mina pean kakakontroll olema? Mina: Nooo, sessuhtes, et mitu mähet olen mina selle nädala jooksul vahetanud ja mitu sina? (Taustainfo: mina E-R ja härra mõned korrad L-P). VÕI kui sa oled tellinud uue mööbli ja sul oleks vaja, et see nüüd kohe samal õhtul kokku pannakse. Well, see kodust eemal olek annab mulle kuidagi rohkem sõnaõigust ma olen tähele pannud. 😀

Aga tuleme selle negatiivse osa juurde tagasi. Ma olen sageli üksi. Ilma meheta naine. Mõned tuttavad on lausa küsinud, kas ma olen üksikema või mis teema on… Naljatan isegi (tean, et sitt nali), et ma üksikema, kelle lapse isa aeg-ajalt külas käib. Aga mõnikord on juba lihtsalt selline tunne. Tänu sellele, et härra on sageli kodust ära ja isegi siis, kui ta on kodus, on alati võimalus, et teda kutsutakse ASAP tööle (nt 2020. aasta valentinipäev, yay).

Ühesõnaga, mina pean olema 24/7 valmis kodus lapsega olema. Mistõttu on minu plaanid, soovid ja unistused sageli tagaplaanile jäänud. Praegu hakkasin just mõtlema, et ma olen ikka kuramuse vastutulelik inimene – teise inimese vajadused enne enda omi. Ma olen vist silmini ära armunud (yes, I am).

Aga nagu ma ütlesin, siis nende negatiivsete külgede juures on kaks otsa. Üks on see negatiivne, millest eelnevalt rääkisin ja teine on asja positiivsem külg. Pidev eemal olek lähendab inimesi! Kaua oodatud taaskohtumise rõõm! Ja see on ka asi, mis külvab negatiivsed punktid üle!


Algul oli minu jaoks väga raske ja keeruline see, et ma ei saa kõike kontrollida ning elu planeerida sedasi nagu olin varasemast harjunud. Ma ei teadnud (ega tea ka tegelikult praegu), kus härra on või kas temaga on üldse kõik hästi. Pean lihtsalt lootma parimat. See on tavaline, et ma ei kuule temast paar päeva järjest. Esimesed paar kuud olin ma hullumas ja juukseid peast kitkumas (piltlikult, sest mul niigi vähe juukseid, lol), kuid aja möödudes olen ma sellega peaaegu harjunud. Mõnikord tahaks ikka appi karjuda, et “hallloo, mäletad, sul on naine ja laps ka?!“.

Mõnikord ma mõtlen, et kv elu sobib vaid nendele meestele-naistele, kellel pole suhet ja pere. Las nad siis elavad oma laigulist fanaatiku elu. Aga samas mõistan ma, kui suurt rolli mängibki nende jaoks teadmine, et neil on riigi teenimise kõrvalt ka kodus pere ja lähedased, kes toetavad ja on tema jaoks alati olemas. Piisab juba sellest teadmisest, et energiat ja tahtejõudu juurde saada. Ainult kv elu elades võib vist päris kaalikaks muutuda lõpuks…

Ühesõnaga mulle ei meeldi see ootamise aeg, pole kunagi meeldinud. Ma olen lihtsalt siga kärsitu inimene. Ajaga olen ma aga õppinud ühe nõksu. Kui härra on nädal-paar (või praegu mitu kuud…) kodust eemal, siis ma lülitan selle osa endast välja (pole kindel, kui tervislik see minu minale on, aga toimib!). Ma naudin hoopis seda, mida mul tol hetkel nautida on võimalik – lapsega koos tegelemine, enesearendus, sport, shoppamine, sõbrad, sarjad jms. Sellel ülemäära ülemõtlemisel lihtsalt ei ole mõtet (kui su plaaniks ei ole just varakult halliks minna). Mõnikord on ikka ette tulnud, kui kellegagi tuleb jutuks, et noh millal härra koju tuleb või kuidas tal läheb. Minu vastus on “ma ei tea, pole viimased 3 päeva suhelnud”. Siis vastukajaks saan suured ja segadust täis silmad. Aga nii on. Jällegi üks osa meie suhtest.

Kõige selle kv naiseks olemise juures ongi kõige haigem (positiivses mõttes) see, kui suure arengu olen teinud mina ise! Ma pole enam see ülemäära lapsik, enesekeskne ja saamatu Kärt. Ma kasvatan last suures osas üksi. Ma lepin (85% ajast) sellega, et mõnikord ei kuule ma härrast mitu päeva mitte midagi. Ma sean sageli teiste inimeste vajadused endast palju kõrgemale. Saan kodus lambipirni, kergemate remonditöödega, magamata ööde, lapse kasvatamise, toidu valmistamise, lume rookimise jms ise hakkama. Ma tunnen, et mul polekski meest vaja (ok-ok, tegelikult on tore aeg-ajalt kellelegi kaissu pugeda, pea õlale panna ja öelda “ma armastan sind”), kõigega saan hakkama. Ma tunnen end enesekindlana. Ma olen tugev. Ma olen jagu saanud päris suurest armukadedusest (ja koondanud selle vähe inimlikuma väiksema koguse peale). Mu iseloom on kasvanud-arenenud küpsemaks. Ma ei pea elus enam midagi enesest mõistetavaks. Ma olen suuteline kodu, lapse, kaugsuhte ja muude kohustuste kõrvalt ülikooli lõpetama. Ma suudan olla samaaegselt nii kurb kui rõõmus. Ma olen meeletult emotsionaalne. Kogu mu elu kompoti saab kokku võtta järgnevaga – It’s a lot of big girl panties.

Minu kõige meeldivamaks avastuseks viimase paari aasta jooksul on olnud see, et mu suhtlusrindkonnas on veel kaitseväelase naisi. Ja see on nii tore! Aeg-ajalt muljetada ja end välja elada, sest nad mõistavad! Isegi meie mehed ei mõista meie kv teemalisi mõtteid sedasi nagu meie üksteise omi!

Sattusin mingi aeg erinevaid kaitseväe naiste blogisid lugema (välismaa omi). Need, kelle kaaslased käivadki ainult missidel jms. Ka nemad tunnistavad, et kõige väärtuslikum element kv suhtes on teised kv naised!

Selle lõigu lõpetuseks tooksin ühe tuttava kv naise mõttetera (sõna-sõnalt ei mäleta, panin oma sõnadega): kogu seda kv elu ja mehe toetamist on õrna naishinge jaoks liiga palju! Me vajame ka mehe tuge, kuid sageli on see “tugi” kodust ära. Sellegi poolest on meil ka vaja teada, et oleme üks ja ainus tema jaoks ning tuleb alati koju tagasi. Meie suhtele tekitas kindlustunde sõrmus minu sõrmes (kihlumine, abiellumine), minu sõbranna jaoks aga ühine kodu. Igaühe jaoks on see erinev väljendusviis, kuid mees peab mõistma, et ükskõik, kui tugev ei tundu naine kodus – ta vajab seda kindlustunnet!


Kui muidu meie suhe on aus ja võrdne, ning võõrastel ei lase oma suhte osas kästa, lasta ega puua, siis pean tõdema, et meie suhte kõige suuremaks mõjutajaks on kv. Mulle meeldib ikka seda kokkuvõtlikult sõnastada nii – kui kv käsib, siis kannad kokku ja mees jookseb käsku täitma. See on nende kohustus ja mul polegi siin mingit sõnaõigust.

Varasemalt kirjutasin üleval pool, et kui vaja, siis mees jookseb ASAP, seda ka valentinipäeval. Meie selle aasta südamepäev oligi nõnda tore, et saime koos olla mõned tunnid. Härra tuli töölt, jõudis koju. Enne magama minekut sai sõnumi, et tuleb õppusele minna. Ja ta läks. Ja ma jäin unise näoga kodus voodisse üksi magama, 2 kuune J põõnas oma hällis. That’s it! Minu jaoks on see ASAP kohale lendamine natukene utoopne ja mõistmatu. Pole eriline seadusega ähvardaja ega susija, aga nii väga tahaks küsida praegu kellegi targa käest – KAS SEE PÕHISEADUSE VASTANE POLE (nagu maskivihkajad toovad põhiseaduse alati näiteks…)?!?! Heh.

Üks asi, millega ma tunnen, et mul VEEL (yay) on sõnaõigust… on missile minek. Ma tean, et härra tahaks minna. Ma tean, et see oleks hea rahasüst meie perele. Aga ma tean ka seda, et seda kaotatud aega (6 kuud) ei saa kuidagi tagasi teha. Ma tean, et sellel ajal olen ma full üksikema. Ja J ei näe ega kuule isast mõhkugi. Ma tean ka seda, et seal võib juhtuda mis iganes õnnetusi (kuigi härra on alati üritanud selgeks teha, et ei juhtu seal midagi… Samas mõnes teises jutus tuleb välja, kuidas keegi sai omale uue jäeseme puidu kujul jms). Härra ükskord ütles, et missile saab ta siis minna, kui on minule hea “ajupesu” (kasutas mingit teist sõna, aga mõte oli sama…) teinud. Ma ei tahaks nüüd kõlada nagu mingi nõme naine, kes ei toeta oma mehe unistusi AGA enne panen ta keldrisse luku taha, kui sinna lasen. 😀


Mul on aga küsimus – kas kõik kaitseväelased on sellised? Või ainult minu mees?


Mõttetera postituse piltide kohta: pildid tegi imeline Roosi Sõsa ja see on olnud minu üks lemmikumaid fotosessioone perega! Aga need kohe üldse ei sobi (kui kõrvale jätta pere olemus) minu laigulise jutuga kokku. Kas peaks perekondliku vormis fotoshoodi tegema? Hehe. PS! Kes huvitatud pildistama, anna endast märku. Yay.

Avaldanud: Kärt E.

Naine, kes naudib elu sellisena nagu see on, olles nii ema, elukaaslane, treener kui ka õpetaja.

6 kommentaari “Elu kaitseväelase naisena

  1. Väga tore ja läbimõeldud lugemine! Kuna olen olnud ise kahes enamjaolt kaugsuhtes, siis oli palju äratundmist. Väga suur respekt nende naiste ees, kes panevadki mehe karjääri esikohale ja toovad ise selle nimel ohverdusi. Kujutan ette, et see võib päris karm olla, aga küll positiivsed hetked üle kaaluvad. Tean ka ühte tuttavat, kellel mees missioonidel käib, elavad küll väga head elu rahalises mõttes, aga mina ilmselt ei kujutaks ette, et ma (üle ühe korra) suudaksin pool aastat mehest lahus olla. Aga seni kuni sa tunned, et ka sina oled suhtes hoitud ja armastatud ja saad ka end kehtestada, siis on kõik super ja soovin palju jõudu teile!

    Liked by 1 person

    1. Aitäh sulle, et jagad oma mõtteid antud teemal ja aitäh ilusate sõnade eest!
      Ise leian ka, et seni kuni olen naisena (suuteline) mehe kõrval olema, siis ilmselt kõik positiivsed hetked kaaluvad kõik raske ja negatiivse üle. Ja päris hea suhte proovile panek on selline kaugelu suhe 😀

      Meeldib

  2. meie pere esimene missioon hakkab varsti läbi saama, laps sai vahepeal 2 – aastaseks ja niiii palju on juhtunud 6 kuu jooksul, kui meie kallis pereisa kaugel ära on. On olnud hetki, kus ei saa suhelda kuu aega, kuna ollakse baasist väljas, ei tea kunagi kas enam kõnet mehelt tulebki, kas kõik on korras või mis toimub. Meeletult raske aeg. Või kui kuuled, et nende baase on hommikul vara pommitatud… aga siis tuleb kõne ja jälle on kivi südamelt langenud…. kodus olevad naised on samamoodi hingelt sõdurid ja see kui tugev üks naine saab olla, see on vägev tunne.
    #missioonipere

    Meeldib

    1. Saadan sulle ühe suure virtuaalse kallistuse, oled kõikvõimas naine! #elagukvnaised
      Hetkel ise ei kujutaks omale sellist elu ette, aga tean kõigega on võimalik harjuda… Ilmselt pean veel sisemiselt kõvasti kasvama, et tuleksin inimlikult sellise olukorraga toime.

      Meeldib

  3. Loen su blogipostitusi juba pikemat aega ja teil on väga vahva perekond! Peale seda postitust pean teid veel vahvamaks. Sama vapralt edasi!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: