Jesperi 1.aasta läbi tema enda silmade

Parampapampapaaa! Tsauki, maailm! Kas sul on ka täna selline vähe teistmoodi tunne sees? Minul küll on! Täna on väga, väga, väga eriline päev! No nii eriline, et ma saan kooki! Ja kinke! Kallistusi, paisid, tähelepanu. Täpselt seda kõike, mis mulle rõõmu pakub igapäevaselt. Olgu, tegelikult emme väidab, et magusat ei tohi palju süüa ja ega ma ei saagi seda reeglina… Ja kingitustega on ka täpselt sellised lood, et igapäevaselt on nendega kitsas käes. Mõnel paremal päeval ostab emme mulle vahva auto või raamatu. Ju siis olen hea poiss olnud. Jehuu!

Kui sa ära ei tundnud, siis mina olen Jesper. See sama poiss, kes kirjutas siin aasta tagasi (Jesperi sünnilugu) ja 5 kuud hiljem emadepäeval (Mina emana- läbi Jesperi silmade). Ühesõnaga see kirjutamise asi on mul juba käpas. Olen tegija poiss!

No ikka nii tegija, et uusi oskusi ja andeid tuleb uksest ja aknast, mõnikord ka mänguasja kastist või diivani alt. Kujutad sa ette, et minu ainsateks oskusteks ei ole enam ammu söömine, magamine ja puuksutamine… Ma teen palju muud põnevat ka. Näiteks olen ma õppinud ära roomamise, käputamise ja toe najal kõndimise. Ma oskan öelda “aitäh”, mis kõlab küll rohkem “atä”, aga no ma ei saa sinna midagi parata, et mu keel ei tee minu mõtetega koostööd. Ütlen ka “ei” ja “emme” aga reeglina ma ei tea mida need tähendavad. Oma soovist annan märku sõrmega osutades. Sellest on saanud uus ja huvitav “mäng”. See on päris naljakas, sest aeg-ajalt meenutab see oma olemuselt äraarvamismängu… Ja kui emme-issi on nõnda rumalad, et ei saa pika peale ikka aru, mida ma soovin, siis muutun ma kurjaks. No ikka selleks, et neil oleks meeles, et mul on ka tunded ja emotsioonid.

Ei noh, ega ma kekutada ei taha, aga räägin teile lühikokkuvõttena sellest, mida ma iga oma elukuul põnevat olen teinud, õppinud või avastanud.

Noh, näiteks… Kui ma sain ühe kuu vanuseks, siis oskasin ma kõhuli olles pöörata pead ühelt poolt teisele. Kahe kuu vanuselt meeldis mulle aga väga naerda ja jutustada. Olen tänaseni meie pere üks suurematest naerusuudest (lisaks emmele, issi on meil see tõsine pool). Kolme kuu vanuselt suutsin ma end sirgeks tõmmata seisma, kui keegi mind kätest tõmbas.

Esimese beebikooli tunni läbisin nelja kuu vanuselt. See toimus läbi arvuti, sest maailmas tegutses selline sell nagu koroona. Ma vaatan, et ta tahab kõiki oma sõbraks, sest ära ei lähe ja muudkui nakatab inimesi oma lummusesse. Nelja kuu vanuselt proovisime esimest korda ka mind transportida ühest punktist teise kõhukoti abil – väkkkkk, kui rõve asi see on! Mitte muhvinit ei näe ju! Mulle aga meeldib maailma uudistada. Aga põnev oli selle kuu juures see, et keerasin end kõhult seljale ja seljalt kõhule ning alustasin püreede söömisega. Minu esimeseks maitseks oli porgand – njomm!

Viie kuu vanuselt saingi ühe korra päevas püreed ja arstitädi lubas emmel ka liha pakkuma hakata. Esimene loomaaia külastus ja ujumas käimine oli aga kuue kuu vanuselt juunis issi puhkuse ajal. Loomaaed on päris põnev koht, eriti meeldisid mulle puurid. Lisaks puuridele meeldis mulle ka õhtuti putru süüa ja igapäevaselt teiste häälitsusi järgi teha. Ahjaa, mängisin spinnerit ka! Liikusin hästi kiiresti ümber oma telje.

Minu esimene nohu oli seitsme kuu vanuselt, super tänksud-jänksud autole, mis puhus külma tuult. Sellest olenemata suutsin seitsme kuu vanuselt istuda toeta ja mulle hakkas hirmsasti maitsma pitsa. Njomm! Kaheksa kuuselt õppisin ära roomamise ja oskasin istukilt kõhuli minna. Veidi meenutas oma olemuselt sukeldumist. Rääkides sukeldumisest, siis üheksa kuu vanuselt käisin ma näiteks esimest korda spas (ujumas + saunad) ja loovteraapia tunnis. Õppisin toe najal püsti seismise ära, plaksutamise ja roomasin juba turbo kiirusel.

Kümne kuu vanuselt ütlesin “vesi” ja õppisin ära käputamise, lisaks avastasin, et toe najalt saab ka edasi liikuda. Tasakesi ja rahulikult, aga saab! Üheteistkümne kuu vanuselt oskasin ma super hästi solvuda, manipuleerida ja oma iseloomu teistele näidata. Väheke positiivsemad oskused olid näiteks kükitamine, nimele reageerimine ja muideks hakkasin käputamist eelistama roomamisele – palju kiiremini saab ju edasi! Tänaseks aga meeldib mul rohkem liikuda kõndides (toe najal või emme käest kinni hoides).

Noh, saate aru, ma olen nagu väga tubli poiss terve see aasta olnud! Aga kui päris aus võin olla, siis ma olen natukene pettunud ka. Ma olen aru saanud, et emmesid ja issisid valmistatakse perekoolis ette meie sünniks ja tulevaseks eluks. Aga miks meile, beebidele, selliseid loenguid ei tehta? Kõike peab ikka ise avastama ja katsetama. Ma oleks kohe tahtnud teada, et oma häälega saab väga vahvaid helisid tekitada (kiljuda, kriisata, haukuda, naerda), aknalaua peal saab ronida ja kõhutada, lolluste tegemine on maailma kõige põnevam tegevus ning Bosse (pruun kutsu meil kodus) kiusamine on eriti vahva.

Kui juba kutsude peale jutt läks, siis tahaksin teid valgustada ühe mega olulise teadmisega. Kas te teadsite ikka, et vaid taksid on koerad? Need teised karvased elukad, kes ennast koerteks kutsuvad… Ma küll veel päris täpselt ei tea, kes nad on (luban uurin uueks sünnipäevaks välja!), aga koerad kohe kindlasti mitte. Ainult taksidele haugun ma vastu ja oskan nendega suhelda.

Kui jätta need ekstra põnevad tegevused – lollused, nagu täiskasvanud neid nimetavad – kõrvale, siis mulle meeldivad erinevad loovad tegevused. Näiteks näpuvärvidega mökerdamine, sest siis olen värviga koos nii mina, emme, paber, Bosse, põrand, kardinad kui ka kõik muud asjad ja kohad. Kas pole mitte vahva! Kõik on kohe palju-palju värvilisem. Värvilise riisi, manna või kaera sees on ka vahva mängida. Ooo jaaa muidugi erinevad mängutoad- need on nii suured ja põnevad. Ujumine on ka ülimalt vahva! Kõige suurem nõrkus on mul aga igasuguste helide ja muusika vastu. Kuulan, mängin pilli, tantsin. Oeh, muusika on elu!

Aa… Mäletate, et ma sündides olin emme sõnul nagu päkapikk. Nõnda pisike ja kergeke – 49 cm pikk ja 3076 grammi raske. Noh kuidas seda nüüd teile öelda ilma, et te ära ei ehmataks… Ma olen siin aastaga kübekene kasvanud. Tänaseks olen 73 cm pikk ja 10200 g raske. Ausalt! Polegi enam nii fitness poiss nagu sünnitusmajas olin. Täna just käisin emmega koos arstitädi juures kontrollis. Sain süsti ka. See mulle ei meeldi. Kas mõni süst on ka mitte valus? Ja mida tähendab arstitädi öeldud “näed, ei ole hullu midagi”? Kas ta ise on ikka süsti saanud, et sedasi julgeb väita? Ma ei nõustu temaga mitte üldse.

Mis veel uudist? Aa, emme harjutab mind pissipotil käima. Ma sellest veel midagi aru ei saa. Algul ma isegi kartsin sinna istuda. Tegin end ikka pikaks pulgaks ja ei lasknud end istuma panna. Mine sa tea, äkki pissipott hammustab või midagi. Noh pika peale hakkas mul emmest hale ja sain potiga sõbraks. Aga ega ma sinna ikka ei pissi ega kaka. Pigem istun 15 minutit rõõmsalt potil ja seejärel lähen ning pissin põrandale. Hihihiiii. Palju põnevam ju!

Lisaks on mul suus 4 hammast, millega hammustan kõike ja kõiki. Selleks, et sinu elu oleks taaskord lihtsam ja peaksid vähem elu avastama, raporteerin sulle, et diivan, voodi, põrand ei maitse hästi. Tegelikult põhimõtteliselt on sedasi kõikide igapäevaste esemetega… Aga Bosse krõbinad on imemaitsvad, võtab lausa ila voolama. Aga mul need kodused tädid ja onud on siin väheke kadedad, ei taha neid mulle üldse jagada.

Bossega on üldse selline vahva lugu, et ta on mega äge semu mul! Isegi vahvam, kui kõik mu mänguasjad kokku. Oskad sa seda ette kujutada? No ikka mega ju! Ma leian, et see on juba päris suur näitaja. Kõik oma pallid annan näiteks heameelega hoopis Bossele. Ja salaja käin tema mänguasju pätsamas…. Bosse on mu semu, ta õpetab mulle vahvaid asju. Näiteks meeldib mulle tema krõbinaid süüa, nagu juba mainisin. Ja viimati õppisin ka tema veekausist jooma kutsu moodi. Oskan haukuda (või selle sarnast häält teha). Aeg-ajalt lubab Bosse mul oma mänguasju võtta. Siis pean neist kinni hoidma, no ikka väga kõvasti, ja Bosse tirib mult neid ära. See on lõbus, kilkan alati kõvasti. Ja kui Bosse väga heas tujus, siis saan tema rihmast hoida. Kui ma kõndimise ära õpin, siis hakkan Bossega toas ringi jalutama. Noh ikka selleks, et koerapoiss saaks oma päevasammud täis. Seda veel vaja, et ta pepu paksuks läheb. Ma ju näen küll, kuidas ta kodus muudkui magab ja sööb.

Lisaks Bossele olen ma lummatud ühest multikast. Seal on rong Toomas! Nii vahva sinine rong. Emme ei lase mul väga telekat vaadata. Aga mõnikord, kui emmet toas ei ole, siis lähen ruttu teleka juurde ja vaatan hästi-hästi lähedalt. Mitte midagi aru ei saa aga põnev on jälgida kuidas silme ees värvid muutuvad. Mulle üldse meeldivad erinevad rongid, näiteks Elroni porgandid on ka vahvad. Need vuravad nii kiiresti. Aeg-ajalt me emmega ikka käime nendega sõitmas. Aa, kas te oskate mulle öelda, miks Elroni porgandid pole söödavad, aga kodused porgandid on? Mingi erinev sort?

Üldiselt olen ma ikka tubli poiss. Väga ei võõrasta, mulle meeldib lähedus, nalja tegemine, huumor, lollitamine, mängimine. Olen sõbralik, lahke. Arengult ma pigem ei kiirusta, pigem tasa ja targu. Igapäev on täis minu naeru. Olen väga edev – käin end päevas korduvalt peeglist vaatamas ja kontrollin teiste telefone, kas neil olen ikka mina taustapildiks. Olen päris nunnu! Ega mind ilmaasjata rosinakeseks, šokolaadinööbiks ja ajakirja beebiks ei kutsuta. Tädi Sirje ütles, et ma olen ideaalne beebi – alati rõõmsameelne, väga kaunis ja justkui ajakirjast välja hüpanud.

Mulle meeldib emme-issi kaisus magada, kuigi nad üritavad mind ikka oma voodisse magama saada. Veel meeldib mul kaubanduskeskuse kraanikausis banaani süüa (vot oli see alles elamus!) – ilmselt pean siin veidi täpsustama. Nimelt emme vahetas mul mähet ja ma kohe peale seda põgenesin sinna kraanikaussi koos banaaniga, mida mähkme vahetamise ajal sõin. Saad sa aru, see kraanikauss oli konkreetselt peaaegu sama suur, kui minu esimene beebivann! MEGAAA! Veel meeldib mulle oma väikese laua taga joonistada. Minust saab järgmine Picasso. Eriti põnev on joonistada, ise seistes ühe jala peal ja teist toetades toolile. See on hetkel mu kõige stiilsem lähenemine. Lauaga seoses meeldib mulle ka selle peale ronida, aga emme võttis mult toolid ära, seega nüüd on mul püstijalabaar. Ma jumaldan mandariine, aga mul on nende vastu vist allergia, igatahes nüüd kõik peidavad neid minu eest. Lisaks olen ma suur taimede fanatt – tulevikus hakkan botaanikuks!

Mulle aga ei meeldi sokid – kõige kummalisemad asjad maamuna peal! Lutt ka enam ei ole minu sõber, loobusin temast vabatahtlikult. Otsustasin, et ma pole enam nii beebi, et seda vajaksin.

Väike olla on tore, sest siis ei pea ma suurt midagi tegema. Kuid suureks saada on ka imeline. Mul on 2 vahvat sünnipäevapidu ka olnud. Sain head ja paremat süüa. Kook oli ka! Koogi peal vahvad loomakesed – kaelkirjak, elevant ja lõvi. Kinke oli palju. Inimesi ka rohkem, kui tavaliselt. Ma päris täpselt aru ei saanud, mis toimub. Aga uute asjade üle on mul hea meel. Emme sorteeriski mu mänguasju hiljuti ja kast jäi kahtlaselt tühjaks. Nüüd on jälle rohkem asju, millega tuba sassi ajada. Elu lihtsam! Mina ju ei pea koristama, hihi.

Hmm, selle sünnipäeva jutuga tahtsin ma midagi veel rääkida… Mis see oligi?! Hmm. Ahjaa, emme lasi külalistel ennustada – kelleks ma saan (amet), mis hobidega hakkan tegelema ja kui pikaks kasvan. Panen need siia ka kirja, sest mine sa tea, võib-olla kasvades muutub minu mälu sama halvaks kui seda on emmel, issil ja mu vanavanematel. Mingi naljakas asi toimub mäluga, kui vanaks saad. See jookseb kuskile ära. Kuhu, ma ei tea.

Igatahes…

Ametid: politsei, logistik, mööblitisler, arhitekt, mänguasja leiutaja, botaanikaaia direktor, firmajuht, avaliku sektori töötaja.

Hobi: nikerdamine, löökpillide mängimine, ujumine, taimed, kokkamine, jooksmine, kunst, trummide mängimine, kergejõustik ja sport üleüldiselt.

Pikkus: 181 cm, 182 cm, 188 cm, 190 cm, 179 cm, 178 cm.

Ja ma sellega vist lõpetaksingi oma lobapidamatuse (juudas, selle sain ma küll emmelt!). Järgmise korrani! Ja palju õnne mulle!

Xoxo, teie Jessu


Pildid klõpsutas: Tiina Oja

Avaldanud: Kärt E.

Naine, kes naudib elu sellisena nagu see on, olles nii ema, elukaaslane, treener kui ka õpetaja.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: