Ülikooli lõpetamine + TLÜ

15. juuni (pea kuu tagasi) oli siis minu suure eluetapi lõpp, nimelt lõpetasin Tallinna Ülikooli klassiõpetaja eriala.

Miks TLÜ ja kuhu ma veel kandideerisin 6 aastat tagasi?

Mäletan kandideerimise ajast vaid seda, et ma polnud päris kindel, mida soovin õppima hakata või kelleks saada… Aga õpetaja ameti poole tõmbas. TLÜ-s kandideerisin kahte erialasse – klassiõpetaja ja ühe õppeaine õpetaja. Viimases kirjutasin päris hea essee, mistõttu olin nimekirjas 10. kohal ning kindel sissesaaja. Samas klassiõpetaja erialal olin esialgu nimekirjast hoopis väljas aga õnneks oli loobujaid mitmeid ning sain sisse. See kõnetas ka mind rohkem. Lisaks TLÜ-le kandideerisin ka TKTK (ehk Tallinna Tehnikakõrgkooli) – eriala oli seotud riidedisaini majandusliku poolega… Täpset eriala nime ei mäletagi. Sinna sain ka koheselt sisse, aga see ei olnud see, mis mind nii väga oleks kõnetanud.

Klassiõpetajaks õppimine

Klassiõpetaja eriala õpingud kestavad 5 aastat järjest (intergeeritud õppekava), mille järel saab magistriõppe diplomi ja kraadi. Kusjuures vahepeal, näiteks peale 3 õppeaastat, õpinguid katkestades ei saa sa baka haridust. Minu üliõpilase roll kestis viie aasta asemel 6, sest vahepeal jäin J-d ootama ning seetõttu võtsin veidi rahulikumalt ning lükkasin magistritöö kirjutamise ühe aasta võrra edasi. Eks see – mitte õigel ajal lõpetamine – pani mu egole pisikese põntsu ka. Kirjutasin sellest veidi eelmine aasta, kui käisin oma kursakaid õnnitlemas lõpetamise puhul: Tunded, mis mind valdasid lõpuaktusel

Lõputöö sai kirjutatud ja kaitstud aga hindele A, seega võin endaga olla mega (!!!) rahul ja tean, et üks ning ainus õige otsus oli aasta võrra oma õpinguid pikendada. Ma (vist) plaanin lõputöö kirjutamise teemal ka pikemalt kirjutada lähitulevikus.

Mida mulle TLÜ õpetas?

Kui jätta kõrvale erialalised teadmised – a’la tunni ülesehitus, erinevad pedagoogilised võtted, hariduse olemus jms – siis tooksingi välja neli pealmist, mis koheselt meenuvad!

  1. Kunstitunnis teibi paber laua või aluse külge kinni (soovitatavalt maalriteibiga). See on reaalselt soovitus, mille me saime vist eee… 1-2. aastal ning ma olen seda kasutanud oma klassiga, endaga ja ka J-ga. PARIM SOOVITUS EVER!
  2. Kunsti oskavad kõik teha! Põhikoolis ei meeldinud mulle kunst, sest ma ei oska joonistada (a’la looma, inimest jne), savist voolida jms ning õpetaja hindaski seda, kui ilus hobune oli tehtud. Samuti ei kõnetanud mind õpetaja ülesanded. Gümnaasiumi ajal kunstiajalugu meeldis aga väga. Ülikoolis mõistsin ma aga seda, et tegelikult oleme me kõik väga loovad inimesed, kui oleme enda jaoks leidnud selle õige suuna. Mis pealmine… Ma ei pelga enam kritseldada, guaššvärve kasutada jms. Mulle meeldib kunst!
  3. Kõrgemal positsioonil inimestel on madalamal olevatest s-u-v-a! Sisse astusin päevaõppesse. Lõpetasin kaugõppes. Miks? Sest ühel imelisel suvel otsustas TLÜ, et meid on liiga vähe päevaõppes ning tõstis mind kaugõppega kokku. Meile aga ei öeldud midagi. Ühel 1. septembril (vms) teatati, et nüüd õpite kaugõppes. Ok… Ma pean ütlema, et tegelikult oli see hea, sest tänu sellele sain tööle minna ja sada korda rohkem kogemusi, kui ülikoolis. AGA! Seda oleks võinud kuidagi varem ja paremini meile teadvustada, selleks ajaks olid enamus koolid omale töötajad leidnud, seega läks aasta raisku (töö mõttes).
  4. “Ülimad” (ehk ülikooli inimesed – õppejõud) on lapsikumad kui lapsed ise. Ikka ja jälle kuulsin siit ja sealt, kuidas kaitsmisel pannakse kehvemat hinnet, sest komisjoniliikmetele ja/või retsensendile ei meeldi juhendaja. Nagu mida?! Kui töö ise on hea, siis milles nagu probleem? Ole üle oma lapsikusest!

Aga kui nüüd kõrvale jätta kõik mured ja rõõmud, mida TLÜ on mulle pakkunud, siis hüppan rõõmust lakke, sest olen kaitsnud lõputöö, omandanud magistrikraadi ja õpetaja kutse! JESS! Te ei kujuta ette ka, kui hea meel mul on hetkel seda postitust kirjutada ning mõelda, et ma ei pea sügisel enam stressama ülikooli asjade pärast. Saan keskenduda endale, oma plaanidele, lastele ja mehele. Samas kuklas kriibib, et tahaks midagi veel õppida… Hoidke mind kinni, et ma seda veel ei teeks! Enne lubasin endile, et teen autokooli ära.

Wake up and go after what you want! Your dreams are in your reach.

Avaldanud: Kärt E.

Naine, kes naudib elu sellisena nagu see on, olles nii ema, elukaaslane, treener kui ka õpetaja.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: