Teise lapse ootuses – reaalsuskontroll

Käes on järjekordne õhtu. Härrat pole kodus, ta on metsalaagris (ehk tööl). Poen J kõrvale tema voodisse, võtan fliisi omale peale, panen tööle ta kõlari (white noise) ja laulan talle Mõmmibeebi unelaulu. See on ta lemmik! Ta haarab ühe käega mu kaela ümbert kinni ja teise võtab kõvasti endi kaissu. Peagi tema sinakashallid silmad sulguvad ja on kuulda õrna nohinat. Ma peaksin tõusma ja ta üksi jätma. Hambad on veel pesemata. Suurtuba koristamata. Aga ma ei suuda lõpetada tema vaatamist. Lihtsalt laman ta kõrval, paitan ta pead, laulan endiselt unelaulu, sest ma tean, et peagi pole mul enam tema jaoks nii palju aega. Minu väike poja… Minu südametuksed… Minu päikesekiir… Minu pätu… Minu eluarmastus… Vaatan teda heldimusega, õnnepisarad voolavad iseenesest mööda põski alla. Ma ei mäleta enam selgelt oma elu enne teda ja ma ei kujuta oma elu ilma temata ette. Ma poleks kunagi uskunud, et kedagi on võimalik nii tingimusteta armastada.

Armastuse jagamine – on see võimalik?

Samal hetkel, kui olen jõudnud taaskord unelaulu viimase salmi algusesse, lauldes juba üpris sosinal “Mõmm, mõmm, mõmm, mõmm, laulab karu jõmm…” tuletab oma olemasolust mulle end meelde beebiJ mu kõhus. Kerge sirutus kõhus. Paitan oma paisuvat kõhtu ja ta vastab mulle omapoolse silitusega seest poolt. Minu teine poja. Uskumatu (ja kuramuse kahju) aga juba praegu tunnen ma, kuidas teine laps saab vähem tähelepanu, kui mu esimene. Oodates J-d paitasin igapäevaselt ja igal vabal hetkel kõhtu. Rääkisin temaga. Laulsin talle. Unistasin valjult meie ühisest elust. Nüüd aga pean kahetsusega tunnistama, et selleks ei ole lihtsalt nii palju aega. Meie ühine aeg beebiJ-ga hetkel piirdub vaid sellega, kui J magab (päeval ja öösel). Sisimas tunnen suurt raskust, sest ma ei kujuta ette, kuidas tulevikus jagada end kahe lapse vahel. Küsisin ka teistelt, kellel on väikse vanusevahega lapsed, et kuidas nad toiminud on. Sain põhimõtteliselt kahte tüüpi vastuseid: 1) anna mõlemale lapsele võrdselt tähelepanu, 2) anna esimesele rohkem, sest beebi saab toolis/kiigus vms tsillida teiega koos… No võta või jäta, kumb see õige on… Eks see “õige” lahendus ongi iga pere jaoks erinev.

Hetkel ma naudin J-ga koos lõunauinakuid teineteise kaisus, temaga müramist, öösel aeg-ajalt teineteise kaisus olemist ja lihtsalt tema jaoks olemas olemist. Tulevikus ma kindlasti ei taha jätta ei beebit ega J-d kõrvalejäetuna. Üritan (vb natuke naiivne hetkel) mõlemaga korraga tegeleda, et mõlemad näeksid kui suur roll on neil mõlemal minu elus. J-ga mängides on beebi kõrval ja vastupidi. Mõlemad peavad mõistma, et venna on ka oluline. Kaasata J-d beebimajandusse nii palju, kui tal (!!!) on huvi. Kui beebi magab siis teha J-ga koos meisterdamisi jms. See on minu naiivne arvamus sellest, kuidas minu idülline elu edaspidi välja hakkab nägema.


Sünnitus

Sünnitust ma ei karda. Vist. Oma arust. Ma ju tean, mida see endast kujutab ning oleme ausad, ükski laps pole sisse jäänud ning muud võimalust pole, kui ta sealt välja saada. Küll aga olen ma tundlikum enneaegsete sünnitajate suhtes. Eriti kui mõni emme jälle jagab oma saatust beebigrupis, kus tema laps sündis varem. Kohe tekib kerge paanika endas. Samuti olen pelgama hakanud keisrilõiget. See on omamoodi kiiks. J-d oodates unistasin sisemiselt keisrilõikest – hea lihtne viis, ise ei pea suurt vaeva nägema lapse välja saamisega. Nüüd, kui olen keisri kohta rohkem lugenud ja uurinud, ei taha ma seda (komplikatsioonid emal ja lapsel)! Raudselt nüüd tuleb mingi elu karma ja lõpptulemusena saan ma lapse keisri kaudu. Kui peab, siis peab. Teiseks kardan ma, et ma ei jõua õigeks ajaks haiglasse – esimene sünnitus oli ju pigem kiire, kui aeglane. Samal ajal kardan ma, et sel korral jääb sünnitusest halb mälestus (nt väga pikk ja raske sünnitus). Pigem ju tahaks, et viimane kogemus oleks positiivne.

Kui J-d oodates unistasin ma perepalatist, härraga koos haiglas olemisest jms, siis nüüd olen ma üsna kindel, et perepalatid on selleks ajaks jälle “suletud” ning veedan beebiga kvaliteetaega üksi haiglas. Samas sünnituse osas olen ma kindel, et vaktsineeritud mehed saavad ikka tulla (ja õnneks härra on vaktsineeritud)… Kui just ise ma koroonas ei ole. Üldse tänu sellele koroonale on see rasedus (ja maailm ja kõik ümbritsev) nii ebakindel ja kuramuse kiiresti muutuv, et ma lihtsalt ei jõua ega taha enam sellega kursis olla.


Suur laps vs palju lootevett

Taaskord on minu kõht suurem, kui peaks olema. Asja positiivne külg – sain lisa UH 9.septembriks (edit: beebi normaalkaalus ja lootevesi normis), kus siis saan teada lapse eeldatava (sünni)kaalu. Mingigi aimdus, mis mõõdus beebi võiks olla. J ajal sain samuti lõpu poole lisa UH, tollal oli lootevett lihtsalt palju. Ma ei mäleta, kas mulle üldse öeldi lapse kaal… Ilmselt ikka öeldi. Igatahes lõpuks sündis ta 49 cm ja 3076 g, ütleks, et pigem ju pisike kui suur laps. Loodan, et sel korral läheb samuti. Hirm on ikka, et pärast on 4 kilone. Annab välja pressida. Khm. Lord, help me!

Kuidas mu keha vastu peab?!

Ise ka ei usu, aga hetkel pole mul ühtegi uut venitusarmi tekkinud rasedusega. J ajal tekkisid puusadele, jalgadele ja rindadele üksikud. Tänaseks on seis sama. Olen tänulik oma kehale, et ta nii hästi vastu peab. Küll aga on mul roide- ja seljavalu.


Postituse pildid: Suhkruprintsess pildistab aka Maris Kurvits

Avaldanud: Kärt E.

Naine, kes naudib elu sellisena nagu see on, olles nii ema, elukaaslane, treener kui ka õpetaja.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: