Joosepi sünnilugu

Tere, mina olen Joosep, õnnesärgis sündinud poisiklutt! Sa küsid, miks just õnnesärgis?! Ma sellest suurest tohuvabohust sulle täna räägingi. Alustame aga ehk algusest…

Oli kaunis septembrikuu laupäev, kuupäevaks 25. Ilm on varasügisene, lehed muutsid juba tasapisi värvi ja langesid tuulega puuokstelt alla. Mu emme mõtles, et ega see päris sügis enam kaugel pole. Õues oli kaunis! Päriselt, nagu mu emme naeris, Eesti kohta üks meeldiv ilm vahelduseks! Mida iganes see peaks tähendama, aga emme sai nahktagis õue minna (see pidi mingi suur näitaja väidetavalt olema…).

Kuigi õues oli ilus ja soe, siis minu emme sees käis mitte nõnda kaunis tohuvabohu. Ma pole veel sündinudki, kui juba teen emmele peavalu. Oh, mind. Nuuks. Olen terve küpsemise aeg (emme nimetab seda raseduseks) olnud pigem rahulik laps emme kõhus, kuid nüüd olen ma jäänud ootamatult eriti vaikseks ja tasaseks. Mind justkui polekski enam kõhus. Emme kirjeldas seda järgnevalt: „Ma ei tunne beebi liigutusi, aga aeg-ajalt tajun, et ta on kõhus liikunud, näiteks tagumik paremalt kõhu osast vasakule ning kõht tundub selline… raske.“.

Juba eelnevast päevast oli emme sisetunne kummaline (hiljem mainis mu vanaema, et oli märganud ka seda, et meie kutsu, Bosse, oli emme kõhu ligi väga hoidnud, justkui oleks ta midagi tunnetanud) ja ta otsustas lõpuks, et on mis on, aga oma südamerahuks peab minema kontrolli. Emme rääkis oma mõtetest ja tunnetest ka issile. Kiirelt otsustati, et vanaema hoiab seni mu suurt vennat ning emme ja issi (koos minuga) suundusid linna. Veel viimasel hetkel läks emme tuppa tagasi ja tõi sünnitama minekuks pakitud kohvri. Igaks sajaks juhuks! Ju siis emme juba tunnetas, et midagi hakkab toimuma. Poolel teel avastasime, et emmel pole ka telefonilaadijat kotis. Issi ostis kiiruga tanklast ka selle ning sõitsime edasi. Teel haiglasse püüdis emme telefoni teel kätte saada haigla valveämmaemandat, sest emmel oli haigus nimega koroona. Seetõttu ei tohtinud ta haiglasse niisama sisse marssida minuga koos, vaid meile kehtisid omamoodi reeglid. Lõpuks sai emme tädi kätte ja kõik tähtsad asjad said läbi räägitud.

Haigla! Issi jäi autosse emme kõnet ootama. Emme ootas haigla ukse taga veel tädi, kellele ta oli varem helistanud. Too pani omale naljaka kostüümi selga, meenutas veidi neid kollaseid mehikesi, kes laulavad „Baba ba ba ba nana, na na naaaa, potato naaa, banaanaaa“, noh need minionsid. Seejärel emme järgnes talle kuskile eraldi palatisse. Kõhu ümber pandi aparaadid, mis hakkasid taga ajama minu südamelööke. Ma kuulsin, kuidas tädi ütles emmele, et südametöö on ilusti olemas ning jättis emme sinna veel pikutama 20 minutiks kuni masin oma tööd teeb. Kui ta tagasi tuli ja vaatas, mida masin on teinud kutsus ta ruttu teise arsti, kellega koos otsustati, et emme peab nüüd ruttu operatsioonile minema. Minu süda lõi aga aina nõrgemalt ning masin ei tuvastanud mu liigutusi.

Emme helistas issile ja ütles, et läheb keisrilõikele. Mina ei saanud veel ööd ega mütsi aru (ja tuleb välja, et ka kõik teised – emme, issi, vanaema ja teised), sest mul oli kõhus hulpimisega tegemist. Kõik käis väga kiiresti. Emmele pandi voolik, mille abil sai ta pissida, räägiti operatsioonist kiiresti ja lühidalt ning juba ta oligi pikali voodis ja veeti liftide abil ülesse korrusele, kus hakati kiiruga vuristama järgnevaid käike ja korraldust. Operatsiooni ruum oli nii-nii valge ja külm. Emme silmadel oli lausa valus. Tehti veel viimaseid korrastusi operatsiooniks, kui emmele juba torgati selja sisse süstlaga kaks auku ning peagi surises terve ta keha. Justkui sipelgapoisid oleksid jooksnud varvastest ülesse poole ja varsti emme enam ei tundnud midagi. Ainus, mis ta tundis olid sikutused ja justkui keegi oleks ta kõhu sees, kuid valu ta ei tundnud.

Kell 16.00 tehti esimene sisselõige ning 16.03 sündisin mina! Pikkuseks 47 sentimeetrit ja kaaluks 3206 grammi. Ma ei teinud kõhust välja tulles häält. Ma olin segaduses, sest järsku olin ma kohas, kus ma polnud kunagi oma 37 nädala ja 4 päeva jooksul olnud. Ruttu hakkasid tädid minu ümber asjatama. Ja ma tegin väääääääks! Emme hiljem ütles, et selle peale hakkasid tal pisarad iseenesest voolama, sest see oli esimene kinnitus sellest, et minuga saab kõik korda – lootust on! Ma ei näinud oma emmet. Emme ei näinud mind ka. Mind kaaluti, mõõdeti, kontrolliti erinevaid näite ning juba joostigi minuga koos palatist välja. Ma ei saanudki emmele lehvitada oma pikkade sõrmede ja pisikese peopesaga. Emme lihtsalt lamas seal.

Tund hiljem oli emme jälle kokku lapitud ning teda hakati transportima alla koroonapositiivsete sünnitus(järgsesse) osakonda tagasi. Mind seal teda ootamas ei olnud, meie kohtusime emmega alles 2 päeva hiljem. Varsti tuli arstitädi, kes oli emme kõhu lahti lõiganud ja minu välja võtnud. Ta rääkis emmele, mis operatsioonil toimunud oli ning mis seisus mina hetkel olen. Tädi ei osanud öelda, millest oli tingitud minu südametöö probleemid ja seda ei tea keegi tänaseni, aga tädi ütles emmele, et kui me oleksime tulnud paar tundi hiljem, siis ei oleks enam mul süda löönud ja ma ei olekski saanud siia maailma avastama tulla. Sellepärast mind ka haiglas ja emme tuttavate seas kutsutaksegi õnnesärgis sündinud poisiks.

Need kaks päeva, mil me olime erinevates palatites ja korrustel, oli aeg emmel end koguda – valuga, õppis uuesti istuma, seisma, pöörama… Nagu väike laps. Ei tea, kumb meist siin beebi on?! Ja mina veetsin aega mitu korrust kõrgemal arstitädidega, kes mind jälgisid, toitsid, hoolitsesid, andsid lisahapnikku, soojendasid vesivoodil, tegid mitmeid kordi koroona testi ja muid protseduure. Kohe, kui ma olin piisavalt tugev, et ise hakkama saada emmega kahekesi koos, siis viidi mind emme juurde – 27. septembril kell 10.00 paiku meie silmad esimest korda kohtusid ja ma armusin, minu emme!

Sellega minu seiklused ja võitlused haiglas ei lõppenud, kuid muu polnud enam oluline, sest ma polnud enam üksi, vaid sain oma emmega turvaliselt koos olla. Minu järgmistest seiklustest saab juba üsna pea lugeda! 🙂

Avaldanud: Kärt E.

Naine, kes naudib elu sellisena nagu see on, olles nii ema, elukaaslane, treener kui ka õpetaja.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: