Haiglas olemise viimane etapp /// Keisrilõige vs vaginaalne sünnitus

Joosepi sünnilugu lõppes sõnadega, et keerulise sünnilooga meie haiglas oleku etapp ei lõppenud. Ja nii ta oli. 27. september, esmaspäeval, kaks päeva peale keisrilõiget, nägin ma esimest korda oma beebit. Meie Joosepit! See oli üks ilusamaid hetki viimasel ajal minu elus. Minu kaua oodatud beebi, esimene kohtumine. Oeh, siiani heldimusega mõtlen selle peale, kui hea tunne see oli! Miski pole mind nii elevile ajanud, kui sama päeva hommikul saadud lause “Me toome täna teie lapse teie juurde!”.

Nii me seal koroona osakonnas olime, õppisime teineteist tundma, kaisutasime, jutustasime, nunnutasime, sõime ja magasime. Kaks päeva hiljem tuli ämmaemand jutuga, et täna tuleb lastearst last üle vaatama ja siis peaksime koju saama. Sama juttu olin ma ka Jesperi ajal kuulnud. Ja oi, kui rõõmus ma tollal olin. Nüüd aga võtsin asja mõistusega ja kordadest rahulikumalt. Ei, ma ei pakkinud suurest rõõmust juba asju kokku. Mõtlesin vaid: “Elame ja näeme“. Olgu ma tänatud, et olen selle pea kahe aastaga mõistlikumaks, rahulikumaks ja täiskasvanulikumaks saanud. Miks?! Sest me ei saanudki koju. Esimese lapse puhul oleks ma selle teate peale nutma hakanud (tere, hormoonid), sest nii väga kibelesin koju. Nüüd aga võtsin pisikese kaissu, vaatasin filmi ja ootasin laboriõde, kes pidi tulema beebilt vereproovi võtma, sest ta oli liialt kollane (bilirubiini tase oli liiga kõrge).

Järgmisel päeval selguski, et näit on liialt kehva ning pisikene pidi minema “palmide alla päevitama” ehk sai fototeraapiat (ehk valgusravi). See on üks tõhusamaid ravimeetodeid. Samal päeval sai ka mu isolatsioon läbi, mistõttu saime kolida tavalisse ema-lapse palatisse ümber, sinna seati ka tema päevitamise ala üles. Mida see tähendas? Joosep oli oma voodiga lambi all soojenemas, silmade peal silmaklapid (hellitavalt kutsusin päikeseprillideks) ja toitsin iga 2.5 tunni tagant.

Joosep valgusravi saamas

See valgusravi (ja koju mitte saamine) oli minu jaoks väga kurnav, aga nagu emmedel kombeks – saame kõigega hakkama! Esiteks tekkis mul tunne, et mul on mingisugune karmavõlg. Jälle minu lapsega sünnijärgselt probleemid. Jälle ma olen kahe lifti vahelises palatis. Jälle toitumise probleemid. Jälle me oleme haiglas kauem. Stsenaarium justkui korduks.

Mina olin küll ametlikult ise haiglast väljakirjutatud, sest minu näidud olid korras. Ja nüüd olin lapse “hooldajana” haiglas. Aga enda enesetunne polnud veel kõige parem – liikumine võttis aega, haav valutas, krõbistasin valuvaigisteid, püsti tõusmine võttis aega jnejne. Kuna Joosep siputas lambi all päris palju, siis kippusid “päikeseprillid” liikuma ning pidin neid sageli kohendama. Hirmuga käisin iga natukese aja tagant kontrollimas, kas klapid on silmadel, seetõttu magasin pool ööd jalad üle voodiääre rippumas, sest püstitõusmine oli tõeliselt vaevaline ning enam polnud mul ka nii mugav voodi, kui oli esimeses palatis. Mäletan, et seljavalu oli jõhker ning palat mitte just kõige mugavam. Tegin omale oma imetamise nurga, sest voodis ei suutnud ma imetada asendi tõttu. Toa nurka panin ühe tooli, sinna padja ja fliisi jalgadele, sest öösel oli palat üpris jahe.

Järgmisel päeval võeti uus vereproov. Tulemus oli paranenud. Lamp lülitati välja ja nüüd tuli Joosepil olla tubli ja tugev ning ilma lambita hakkama saada 24 tundi nii, et ka tema vereproovi tulemused veel rohkem paraneksid. Ja need paranesid! Laupäeva päeval vaatas meid ka lastearst üle ning saime heakskiidu koju minna! Jess, lõpuks! Meie haiglaseiklused kestsid täpselt 7 päeva.

Ma avastamas, et haiglas oleku ajal on õues sügis tulnud!

Minu käest on korduvalt küsitud, kas kaks ei jää kolmandata?! Kui ma varem olin arvamusel, et kahest lapsest mulle ilmselt piisab, siis nüüd peale viimase lapse sünni ja taastumise seiklusi olen ma raudkindel, et kaks on täiesti piisav! Aitäh, aga kolme ei soovi!

Samuti on minult uuritud, kumb siis oli parem sünnitus… Kas esimene kui vaginaalne või teine kui keisrisünnitus? Oodates oma esimest last unistasin ma sisimas, et saaksin keisriga sünnitada, sest vaginaalne sünnitus tundus minu jaoks hullumeelne. Täpsustan, et keisri kohta ma suurt ei olnud uurinud ka. Nagu teada, siis sünnitasin ise (kokku 1.5 tundi sünnituspalatis – loe postitust “Jesperi sünnilugu”) ja tagantjärgi võin öelda, et see polnudki nii hull! Pärast ei saanud küll poolteist nädalat korralikult istuda ega astuda (istusin ühe kanni peal või kasutasin patja pehmendamiseks), kuid liikuma sain kiiremini!

Oodates oma teist last lugesin ja kuulasin erinevaid perekooli loenguid keisrilõike kohta ning sain aru, et see on minu viimane asi, mida soovin. Tol hetkel kuskil kõrgemal keegi raudselt naeris minu üle, sest ma sünnitasin keisriga. Keisrilõige ise ei olnud midagi hullu (kui välja arvata see, et esimene tuimestus ei toiminud), lihtsalt ebameeldiv (kui tunned kellegi käsi oma kõhus). Esimene pool päeva taastumist oli ka lust ja lillepidu, sest mind pumbati ravimitest täis. Mingi kangem kraam, ämmaemand kutsus seda hellitavalt narkootikumiks, oli imeline. Haha, appi see kõlab ilmselt valesti. Aga päriselt, sa olid justkui pilves ja mitte mingit valu ega ebamugavust ei tundnud. Järgmisel hommikul pidin esimest korda end istuma saama ja hetk hiljem juba püsti. See oli õudne. Esimesed 10 korda püsti saada oli samuti hirmutav. Aga päriselt, mida rohkem liigud seda parem endal hakkab! Arstid ei valetagi selles osas. 😀

Joosep haiglas issit järgi ootamas

Mis seisus ma tänaseks olen? Saan kõike ise teha, lihtsalt pean endale meelde tuletama, et üle ei pingutaks – muidu läheb kõht hellaks. Tänaseni on teatud osa kõhust tundetu (samasugune tunne nagu siis, kui käsi või jalg ära sureb) – keisriemmede grupist lugesin, et mõnel on 10+ aastat see sedasi. Kas see üldse taastub? Niidid on ära sulanud, arm on ilus, verejooksu pole. Mingi hetk oli mul justkui voldikene naha all (osad kutsuvad seda liideteks, teised rasvavoldiks, mis on halvasti kokkukasvanud/õmmeldud), kuid see on õnneks kadunud. Kõhuli endiselt ei tohi magada. Sporti ei tohi teha. Tänaseks suudan juba 3 km normaalselt kõndida. Poolteist nädalat tagasi oli kilomeeter üksnes limiidiks. Ma ise ütleks, et 3 nädalat peale keisrilõiget oli juba päris inimlik olla.

Kumba ma siis eelistan – vaginaalset sünnitust või keisrit? Esimest! Taastumine on lihtsam! Lisaks kuna mul sünnitegevus polnud alanud keisri ajaks, siis oli mul ka tühi tunne, kui laps kätte saadi. Olin rase ja järsku enam ei olnud. Täpselt nagu keegi oleks kõhust mu lapse lihtsalt röövinud.

Lõpp hea, kõik hea! Mul on veel umbes 3 nädalat taastuda ja rahulikult võtta. Siis on ämmaemanda vastuvõtt ning saan vaikselt normaalset elu edasi elama hakata. 🙂

Avaldanud: Kärt E.

Naine, kes naudib elu sellisena nagu see on, olles nii ema, elukaaslane, treener kui ka õpetaja.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: