Lõputöö kirjutamine ja kaitsmine

See postitus, pidi algama sõnadega “Tere, uus õppeaasta!”, aga ootamatult on saanud septembrist november. Upsiduuu! Ei, ma ise ei ole taaskord kooliteed alustanud, kuid ega see kunagi ka tulemata jää. Küll aga olen ma võlgu kevadest ühe postituse, mis sobib oma olemuselt õppeaasta algusesse kuidagi paremini. Küpsem! Lõputöö (ja miks mitte ka uurimustöö) kirjutamine ja kaitsmine. Oeh (raske väljahingav ohe), see on tehtud! Minu lõputöö on valmis kirjutatud, esitatud ja kaitstud. Päris närvesööv aeg oli… Matemaatika armastajale kohaselt arvutasin, et kokku kirjutasin oma lõputööd 12 kuud, kulus kuhjaga Coca Colat (kohvi ma ei joo ja kuskilt oli energiat vaja saada) ja mitmeid sadu tunde arvuti taga. Palju rõõme ja veidi ka kurbust ning paanikat.


MAGISTRITÖÖ KIRJUTAMINE

Ma alustasin magistritöö kirjutamist 2019. aasta oktoobri lõpust, mil olin töölt just koduseks jäänud dekreeti. Kirjutasin kuni 16. detsembrini ja järgmine päev läksin sünnitama. Seega kirjutamine jäi pausile, uus ilmakodanik röövis kogu mu tähelepanu, viitsimise ja armastuse. Kes siis raatsib oma ilmaime kõrvalt minna arvuti taha mingisugust tüütut lõputööd kirjutama?! Mina igatahes mitte.

Uuesti alustasin 2020. aasta septembrist. Lapse kõrvalt ei ole kirjutamine kõige lihtsam tegevus – just seetõttu, et J on küll asjalik ka üksi mängima, kuid talle ei meeldi, kui emme samal ajal näiteks arvutis on. Ta eelistab seda, et emme istub diivanil jalg üle põlve ning vaatab, kuidas ta ilmaime üksi asjalik on. Noh jah. Ning magamise ajal ma eelistasin tegeleda muude asjadega. On, kuidas on. Seega võtsin ma iga nädala lõpus (reedest või nädalavahetusest) mõned tunnid, mil keskendusin magistritööle. Mõnel nädalal edenes see paremini, teisel kehvemini. Lisaks võttis mu emme mingi hetk puhkuse nädalakese, mil vaatas rohkem J-d ja ma sain kirjutada-kirjutada-kirjutada. Ja veel kord… Kirjutada.

Minu töö keskendus teemapõhisele õppele, mille raames koostasin ülesannete kogumiku 2. klassile (eeskujuks on võetud PYP ehk Rahvusvahelise Bakalauruse algtaseme õppekava). Selle koostamisega ma ka alustasin. Selle sain valmis J sünniks, sest õpetajad pidid hakkama seda peale jõuluvaheaega katsetama oma klassidega. Sel ajal, kui minu usinad ja tublid kolleegid katsetasid kogumikku kirjutasin ma teoreetilist ning uuringu osa.


MAGISTRITÖÖ KAITSMINE

Varasem sarnane kogemus oli mul vaid gümnaasiumi uurimistööga, kuid uurimistöö vs magistritöö on ikka veits erinev… Hehe.

Minu suurimaks hirmuks oli see, et eelneval aastal tehti minu juhendaja kaitsjate tööd maha (ülikooli sisesed tülid vms). Minu suureks sooviks oli, et saaksin töö lihtsalt kaitstud. Minu jaoks ei olnud hinne enam nii oluline. Olulisemaks oli enda hea tunne, sest olin-olen teadlik, kui palju aega, energiat ja vaeva olen ma sellesse töösse pannud. ÕNNEKS sain retsensendiks just selle inimese, keda olin südamest soovinud (küsi universumilt ja sulle antakse!). Ta on küll konkreetne, väga tähelepanelik, kuid positiivne. Retsensiooni põhjal oleksin omale hindeks pannud C või B, sest mõni asi oli millega oleks saanud nokkima hakata.

Kaitsmisel jooksin paari lisaküsimusega kinni. Küsimused ei olnud keerulised, vastupidi. Lihtsalt ma hakkasin enesekindlalt vastama ja poole vastamise pealt kustutas mu imeline raseda aju kogu mu mälu küsimuse osas ehk ma ei mäletanud enam, mida minu käest oldi küsitud.

Kaitsmisele eelneval päeval võtsin rahulikult, 2 korda lugesin kõne läbi ning kontrollisin esitluse jms üle. Tegin ettevalmistused – esitlus mälupulgale, kõne mapi vahele, magistritöö köitmine, riiete valik. Vaatasin sarju ja olin niisama. Kaitsmise päeva hommikul oli ka meeleolu rahulik. Olin oma õudukad ja kummalised unenäod paar päeva varem ära näinud – enne retsensiooni ehk retsensioon rahustas mu väga kõvasti maha. Näiteks nägin ma, kuidas Grey Anatoomia April ja Meredith kirjutasid mulle retsensiooni, aga kuna ma arstindusest midagi ei tea, siis oli see päris negatiivne. Oi jah…

Kaitsmisele läksin enesekindlalt, veidi pelgasin lisaküsimusi, muus osas olin okei. Peale kaitsmist jäi mulle positiivne tunne. Ja see oligi minu jaoks kõige olulisem. Kuulasin ühe kõne veel ära, siis tulin tulema ja õhtul teretas mind e-postis teade:

“Tere!
Hinne töö ja kaitsmise eest kokku suurepärane (A).
Õnnitlen ülikooli lõpetamise puhul!”

OEH (jälle see raske ohe), see on tehtud! Ma lõpetasin ülikooli! Võttis 6 aastat (5 + 1 lisaaasta) aega, aga tehtud ta on. Endal on nii hea kerge tunne ning pean tõdema, et aju on teinud mingi kummastavalt mõnusa restardi ja palju uusi mõtteid on tekkinud, millega edaspidi tegelema hakata kodus. Aga lõpetuseks…


Minu TOP 5 soovitust lõputöö kirjutamiseks ja kaitsmiseks:

  • Kirjuta teemal, mis sind PÄRISELT ja VÄGA kõnetab.
  • Võta nädalas 1 kindel päev, mil tegeled oma tööga. Olgu selleks allikate otsimine, kirjavahemärkide kontrollimine või sisu kirjutamine… Ole iga nädal stabiilselt seotud oma tööga.
  • Loe palju teiste üliõpilaste lõputöid (ja seal kasutatud allikaid) ja küsi juhendajalt allika soovitusi.
  • Hoia positiivset meelt! Sa oled oma töö ise kirjutanud, seega sa tead, millisel tasemel see on. Kui teised sinu ümber närveerivad, siis hoia ikka lippu kõrgel, sest kõik laabub imeliselt!
  • Päev enne kaitsmist tegele oma tööga minimaalselt, hoia mõistus värske.

Avaldanud: Kärt E.

Naine, kes naudib elu sellisena nagu see on, olles nii ema, elukaaslane, treener kui ka õpetaja.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: