Koroonapositiivsena sünnitama ja haiglas olek

Meie pere koroona lugu algas tegelikult juba 3. septembril, kui härra tuli metsalaagrist. Tol hetkel pidasime seda külmetuseks, sest metsas olles nahk märg, tuul jms, mille tagajärjel on nohu-köha kerge tulema. Ühel päeval oli härral ka pisike palavik, kuid see alanes kiirelt ja suuremat tähelepanu sellele ei pööranud. 10. septembri hommikuks oli mul tekkinud kerge nohu, ka selle ajasime külmetamise kraesse – ju olin J-ga õues olles liiga õhukeselt riides olnud. Nohu süvenes. Paari päeva pärast tuli mul köha ja mõned päevad peale seda ka palavik. 20. septembril käisin testi tegemas, igaks sajaks juhuks. Sinnani ei uskunud ma, et mul on koroona. Raseduse tõttu ei saanud ma enamikke vähe kangemaid ravimeid võtta ning seetõttu oletasin, et tervenemine võtabki kauem aega. Testi tulemus – positiivne! Kaks päeva peale seda käis ka härra testi tegemas ning ka tema oli positiivne. Ise usume, et härra oli esimesena ja nakatas meid J-ga (jep, ka tema oli nohus, köhas ja palavikus). Sünnitama läksin 25.september, koroonapositiivsena. Selleks ajaks oli palavik kadunud ning järgi pisike köha-nohu.

Minu koroonapositiivse sünnituse ja haigla kogemuse kohta on palju küsitud, ning üritan nüüd selle kõik siia postitusse kokku võtta – lähtun enamasti saadud küsimustest. Olgu mainitud, et sünnitasin ITK-s, mistõttu võivad kogemused erinevad olla, sest korralduslik pool veidi erineb haiglati.

Vasakul – mina päev peale keisrit /// Paremal – minu glamuurne elu peale pesu (ei viitsinud teist rätikut küsida, seega juustele sobis rätikuks ka öösärk)

21. septembri hommikul saades teada oma positiivsest testi tulemusest kontakteerusin lisaks perearstile veel ka oma ämmaemandaga, et teda informeerida oma olukorrast. Muu info seas andis ta mulle ka haiglasse pöördumise juhised – ehk kui tekib vajadus tulla sünnitama või erakorralisse, siis enne tuleb helistada valveämmaemandale ja teatada enda saabumisest. Nii ma siis 25. septembril kodus helistasin… Keegi ei vastanud, kõne katkestati korduvalt. Mõtlesin, et okei, on mis on, aga mina pean kontrolli minema ja oma asi, kui nad ei vasta. Tee peal autos helistasin veel korra ja õnneks vastati. Korraldus oli järgmine: kui jõuan haigla ukse taha, siis helistan uuesti samal numbril ning ootan kuni ta tuleb uksele mulle vastu (st ta paneb omale „koroona kostüümi“ – kaitseülikonna – selga). Uksele vastu tulles pidin talle koheselt järgnema. Mind viidi n-ö naistekliiniku koroona osakonda (ilmselt on sellel vähe ametlikum nimetus, aga ma ise kutsusin seda nii), kuhu tuuakse kõik koroonapositiivsed patsiendid, kes naistekliinikusse pöörduvad. Seal tehti mulle kõik protseduurid enne keisrit. Keisrilõikusele viidi mind sama liftiga, millega kõiki teisi, ette pandi respiraator mask. Hiljem olin üksi samas palatis, kus esialgu tehti mulle protseduurid.

Kui pikalt võttis aega ja millised olid protseduurid, et haiglasse sisse üldse pääseda?

Kuna minu positiivne testi tulemus oli teada juba haiglasse minekul, siis pigem välditi üleliigseid liikumisi koridoris ning kokkupuudet kõrvaliste inimestega. Kõik käigud olid kiired ja lühiajalised. Haiglasse sisse pääsemisel oligi varem nimetatud telefoni kõne ning kontaktisiku ootamine ukse taga seni kuni ta kaitseülikonna selga paneb.

Kas maski kandmise kohustus oli kogu aeg?

Palatis üksi olles maski kandma ei pea. Küll aga on rangelt soovituslik kanda maski, kui tegeled lapsega (hoiad süles, vahetad mähkmeid, toidad jne). Kui mu isolatsioon sai läbi haiglas oleku ajal, siis sain tavalisse ema-lapse palatisse ning enam maski kandma ei pidanud – ainult koridoris, kuid see kohustus on kõikidel haiglas viibijatel.

Vasakul – erakorralisse kontrolli tulles /// Paremal – beebile tekki heegeldamas igavusest

Kuidas haigla meeskond suhtus sinusse (kui COVID-19 positiivsesse)?

Üldiselt ei tundnud, et minusse oleks kuidagi kehvemini suhtutud. Jah, minu palatisse tulles panid nad selga vastavad rõivastuse (kilest põll, juuksed kinni, maskid jne), kuid ka kõik ei teinud seda igal korral. Aga see on formaalne kohustus. Esimestel päevadel üks sanitar tormas mulle palatist sisse ning noomis mind, et mul pole maski ees… Samas polnud mul kohustust seda üksi olles kanda. Seega – polnud minu viga. Kui mind ümber koliti ema-lapse palatisse, siis üks teine sanitar (kes aitas mul siis kolida) küsis liftis minult, kas ma olen vaktsineeritud ja minu eitava vastuse peale küsis negatiivse hääletooniga „kas sa kahetsed nüüd ka, et ei ole vaktsineerinud?“. Selle peale ma ei vastanud midagi, sest ma ei saanud selle küsimuse poindist aru. Mida oleks vaktsiin hetkel muutnud? Kas tema arvates sündis mu laps seetõttu varem, et ma pole vaktsineeritud? Või tundis ta muret, et pidin üksi olema palatis? Või… ma isegi ei oska arvata, mida ta oma küsimusega mõtles, minu jaoks tundus see üleliigne. Aga üldiselt olid kõik hästi toredad, vastutulelikud ja chillid.

Kas lapsele võisid rinnaga toitu anda või pidid toitma rpa-ga?

Võisin rinnaga toita. On leitud, et rinnaga toitmisel on mitu eelist nii emale kui ka lapsele endale – näiteks antikehade edasi andmine. Enne toitmist soovitatakse pesta käed (vee ja seebiga, korralikult), toitmise ajal kanda maski. Kuskilt lugesin, et ka rinnanibusid soovitatakse pesta, enne ja peale igat toitmist, kuid haiglas seda ei öeldud. Muidu ei ole leitud, et koroonaviirus kanduks rinnapiima kaudu emalt lapsele.

Kas pidid lapsest koroona tõttu eraldi olema?

Ei! Me olime küll 2 päeva eraldi, kuid hoopis muudel põhjustel.

Vasakul – see õilis hetk, kui sain peale keisri dieeti normaalset toitu /// paremal – ja see teine õilis hetk, kui pakuti söögiks su lemmikuid kaneelisaiu

Kas lapsele tehakse ka eraldi analüüse, kuna oled ise koroonapositiivne?

Lapsele tehti kokku 3 koroonatesti (nina kaudu), kõik olid negatiivsed. Arsti sõnul on vähetõenäoline, et laps saab koroona emalt. Aga ka neid juhtumeid on! Lisaks pidin last 14 päeva jälgima, selleks sain eraldi tabeli (hindama igat aspekti 3 punkti skaalal). Selleks pidin jälgima lapse:

  • aktiivsust (aktiivne, erutatud, loid),
  • rinna võtmist (imeb aktiivselt, imeb loiult, keeldub rinnast/ei ime),
  • hingeldamist peale rinnaga toitmist (ei esine, esineb),
  • kehatemperatuuri (36,5-37,3 kraadi, 37,3-38,0 kraadi, üle 38,0 kraadi),
  • naha värvust (roosa, hallikas jume, sinakas jume),
  • hingamise sagedus ühes minutis (40-60 korda, 60-80 korda, üle 80 korra),
  • urineerimise sagedust (üle 3 korra, alla 3 korra, ei pissi).

Kuidas sa ise vaimselt vastu pidasid selles olukorras?

Ma ise võtsin olukorda hästi realistlikult – on nagu on ja enam midagi muuta ei saa (= see on lihtsalt elu ja praegune olukord). Jah, ma oleks soovinud enda kõrvale härrat. Jah, ma pidin olema üksi ja see oli päris muserdav. Lõpuks tekkis juba selline peata kana tunne. Ainus meelelahutus (lisaks sotsiaalmeediale kehva netiga) oli aknast parkla vaade. Ma ei kurda, sest sai jälgida, kuidas naised rahulikult sünnitama tulid aga mehed hüsteeriliselt autode ja haiglate vahet jooksid. Loendasime beebiga koos kasse ja prügiautosid. Hehe.

See omaette olemine oli samas veidi ka nagu puhkus – puhkus kodusest elust. Ja lõpuks leidsin ma oma koroona olukorra osas ka rohkem positiivseid külgi – ma sain individuaalse lähenemise erakorralises kontrollis (ei pidanud istuma koridoris ja ootama järjekorras – kusjuures seal istus naisi küllaga) ja sain kiirelt olukorrale lahenduse. Minu toitu ei veetud tunni jooksul minema, sest see serveeriti ühekordsetes nõudes (ei pidanud beebi toitmise kõrvalt kiiruga toitu sisse kühveldama). Härra sai esimese lapsega rahulikult kodus olla (ta ju ka koroonapositiivne), ilma, et me oleksime pidanud skeemitama, kes last vaatab. Kokkuvõtlikult… Koroona osakonnas olles olin ma palju positiivsem ja elujõudu täis, kui näiteks hiljem ema-lapse palatis.

The end! Järgmise korrani! 🙂

Joosepi sünnilugu

Tere, mina olen Joosep, õnnesärgis sündinud poisiklutt! Sa küsid, miks just õnnesärgis?! Ma sellest suurest tohuvabohust sulle täna räägingi. Alustame aga ehk algusest…

Oli kaunis septembrikuu laupäev, kuupäevaks 25. Ilm on varasügisene, lehed muutsid juba tasapisi värvi ja langesid tuulega puuokstelt alla. Mu emme mõtles, et ega see päris sügis enam kaugel pole. Õues oli kaunis! Päriselt, nagu mu emme naeris, Eesti kohta üks meeldiv ilm vahelduseks! Mida iganes see peaks tähendama, aga emme sai nahktagis õue minna (see pidi mingi suur näitaja väidetavalt olema…).

Kuigi õues oli ilus ja soe, siis minu emme sees käis mitte nõnda kaunis tohuvabohu. Ma pole veel sündinudki, kui juba teen emmele peavalu. Oh, mind. Nuuks. Olen terve küpsemise aeg (emme nimetab seda raseduseks) olnud pigem rahulik laps emme kõhus, kuid nüüd olen ma jäänud ootamatult eriti vaikseks ja tasaseks. Mind justkui polekski enam kõhus. Emme kirjeldas seda järgnevalt: „Ma ei tunne beebi liigutusi, aga aeg-ajalt tajun, et ta on kõhus liikunud, näiteks tagumik paremalt kõhu osast vasakule ning kõht tundub selline… raske.“.

Juba eelnevast päevast oli emme sisetunne kummaline (hiljem mainis mu vanaema, et oli märganud ka seda, et meie kutsu, Bosse, oli emme kõhu ligi väga hoidnud, justkui oleks ta midagi tunnetanud) ja ta otsustas lõpuks, et on mis on, aga oma südamerahuks peab minema kontrolli. Emme rääkis oma mõtetest ja tunnetest ka issile. Kiirelt otsustati, et vanaema hoiab seni mu suurt vennat ning emme ja issi (koos minuga) suundusid linna. Veel viimasel hetkel läks emme tuppa tagasi ja tõi sünnitama minekuks pakitud kohvri. Igaks sajaks juhuks! Ju siis emme juba tunnetas, et midagi hakkab toimuma. Poolel teel avastasime, et emmel pole ka telefonilaadijat kotis. Issi ostis kiiruga tanklast ka selle ning sõitsime edasi. Teel haiglasse püüdis emme telefoni teel kätte saada haigla valveämmaemandat, sest emmel oli haigus nimega koroona. Seetõttu ei tohtinud ta haiglasse niisama sisse marssida minuga koos, vaid meile kehtisid omamoodi reeglid. Lõpuks sai emme tädi kätte ja kõik tähtsad asjad said läbi räägitud.

Haigla! Issi jäi autosse emme kõnet ootama. Emme ootas haigla ukse taga veel tädi, kellele ta oli varem helistanud. Too pani omale naljaka kostüümi selga, meenutas veidi neid kollaseid mehikesi, kes laulavad „Baba ba ba ba nana, na na naaaa, potato naaa, banaanaaa“, noh need minionsid. Seejärel emme järgnes talle kuskile eraldi palatisse. Kõhu ümber pandi aparaadid, mis hakkasid taga ajama minu südamelööke. Ma kuulsin, kuidas tädi ütles emmele, et südametöö on ilusti olemas ning jättis emme sinna veel pikutama 20 minutiks kuni masin oma tööd teeb. Kui ta tagasi tuli ja vaatas, mida masin on teinud kutsus ta ruttu teise arsti, kellega koos otsustati, et emme peab nüüd ruttu operatsioonile minema. Minu süda lõi aga aina nõrgemalt ning masin ei tuvastanud mu liigutusi.

Emme helistas issile ja ütles, et läheb keisrilõikele. Mina ei saanud veel ööd ega mütsi aru (ja tuleb välja, et ka kõik teised – emme, issi, vanaema ja teised), sest mul oli kõhus hulpimisega tegemist. Kõik käis väga kiiresti. Emmele pandi voolik, mille abil sai ta pissida, räägiti operatsioonist kiiresti ja lühidalt ning juba ta oligi pikali voodis ja veeti liftide abil ülesse korrusele, kus hakati kiiruga vuristama järgnevaid käike ja korraldust. Operatsiooni ruum oli nii-nii valge ja külm. Emme silmadel oli lausa valus. Tehti veel viimaseid korrastusi operatsiooniks, kui emmele juba torgati selja sisse süstlaga kaks auku ning peagi surises terve ta keha. Justkui sipelgapoisid oleksid jooksnud varvastest ülesse poole ja varsti emme enam ei tundnud midagi. Ainus, mis ta tundis olid sikutused ja justkui keegi oleks ta kõhu sees, kuid valu ta ei tundnud.

Kell 16.00 tehti esimene sisselõige ning 16.03 sündisin mina! Pikkuseks 47 sentimeetrit ja kaaluks 3206 grammi. Ma ei teinud kõhust välja tulles häält. Ma olin segaduses, sest järsku olin ma kohas, kus ma polnud kunagi oma 37 nädala ja 4 päeva jooksul olnud. Ruttu hakkasid tädid minu ümber asjatama. Ja ma tegin väääääääks! Emme hiljem ütles, et selle peale hakkasid tal pisarad iseenesest voolama, sest see oli esimene kinnitus sellest, et minuga saab kõik korda – lootust on! Ma ei näinud oma emmet. Emme ei näinud mind ka. Mind kaaluti, mõõdeti, kontrolliti erinevaid näite ning juba joostigi minuga koos palatist välja. Ma ei saanudki emmele lehvitada oma pikkade sõrmede ja pisikese peopesaga. Emme lihtsalt lamas seal.

Tund hiljem oli emme jälle kokku lapitud ning teda hakati transportima alla koroonapositiivsete sünnitus(järgsesse) osakonda tagasi. Mind seal teda ootamas ei olnud, meie kohtusime emmega alles 2 päeva hiljem. Varsti tuli arstitädi, kes oli emme kõhu lahti lõiganud ja minu välja võtnud. Ta rääkis emmele, mis operatsioonil toimunud oli ning mis seisus mina hetkel olen. Tädi ei osanud öelda, millest oli tingitud minu südametöö probleemid ja seda ei tea keegi tänaseni, aga tädi ütles emmele, et kui me oleksime tulnud paar tundi hiljem, siis ei oleks enam mul süda löönud ja ma ei olekski saanud siia maailma avastama tulla. Sellepärast mind ka haiglas ja emme tuttavate seas kutsutaksegi õnnesärgis sündinud poisiks.

Need kaks päeva, mil me olime erinevates palatites ja korrustel, oli aeg emmel end koguda – valuga, õppis uuesti istuma, seisma, pöörama… Nagu väike laps. Ei tea, kumb meist siin beebi on?! Ja mina veetsin aega mitu korrust kõrgemal arstitädidega, kes mind jälgisid, toitsid, hoolitsesid, andsid lisahapnikku, soojendasid vesivoodil, tegid mitmeid kordi koroona testi ja muid protseduure. Kohe, kui ma olin piisavalt tugev, et ise hakkama saada emmega kahekesi koos, siis viidi mind emme juurde – 27. septembril kell 10.00 paiku meie silmad esimest korda kohtusid ja ma armusin, minu emme!

Sellega minu seiklused ja võitlused haiglas ei lõppenud, kuid muu polnud enam oluline, sest ma polnud enam üksi, vaid sain oma emmega turvaliselt koos olla. Minu järgmistest seiklustest saab juba üsna pea lugeda! 🙂

Teise lapse ootuses – reaalsuskontroll

Käes on järjekordne õhtu. Härrat pole kodus, ta on metsalaagris (ehk tööl). Poen J kõrvale tema voodisse, võtan fliisi omale peale, panen tööle ta kõlari (white noise) ja laulan talle Mõmmibeebi unelaulu. See on ta lemmik! Ta haarab ühe käega mu kaela ümbert kinni ja teise võtab kõvasti endi kaissu. Peagi tema sinakashallid silmad sulguvad ja on kuulda õrna nohinat. Ma peaksin tõusma ja ta üksi jätma. Hambad on veel pesemata. Suurtuba koristamata. Aga ma ei suuda lõpetada tema vaatamist. Lihtsalt laman ta kõrval, paitan ta pead, laulan endiselt unelaulu, sest ma tean, et peagi pole mul enam tema jaoks nii palju aega. Minu väike poja… Minu südametuksed… Minu päikesekiir… Minu pätu… Minu eluarmastus… Vaatan teda heldimusega, õnnepisarad voolavad iseenesest mööda põski alla. Ma ei mäleta enam selgelt oma elu enne teda ja ma ei kujuta oma elu ilma temata ette. Ma poleks kunagi uskunud, et kedagi on võimalik nii tingimusteta armastada.

Armastuse jagamine – on see võimalik?

Samal hetkel, kui olen jõudnud taaskord unelaulu viimase salmi algusesse, lauldes juba üpris sosinal “Mõmm, mõmm, mõmm, mõmm, laulab karu jõmm…” tuletab oma olemasolust mulle end meelde beebiJ mu kõhus. Kerge sirutus kõhus. Paitan oma paisuvat kõhtu ja ta vastab mulle omapoolse silitusega seest poolt. Minu teine poja. Uskumatu (ja kuramuse kahju) aga juba praegu tunnen ma, kuidas teine laps saab vähem tähelepanu, kui mu esimene. Oodates J-d paitasin igapäevaselt ja igal vabal hetkel kõhtu. Rääkisin temaga. Laulsin talle. Unistasin valjult meie ühisest elust. Nüüd aga pean kahetsusega tunnistama, et selleks ei ole lihtsalt nii palju aega. Meie ühine aeg beebiJ-ga hetkel piirdub vaid sellega, kui J magab (päeval ja öösel). Sisimas tunnen suurt raskust, sest ma ei kujuta ette, kuidas tulevikus jagada end kahe lapse vahel. Küsisin ka teistelt, kellel on väikse vanusevahega lapsed, et kuidas nad toiminud on. Sain põhimõtteliselt kahte tüüpi vastuseid: 1) anna mõlemale lapsele võrdselt tähelepanu, 2) anna esimesele rohkem, sest beebi saab toolis/kiigus vms tsillida teiega koos… No võta või jäta, kumb see õige on… Eks see “õige” lahendus ongi iga pere jaoks erinev.

Hetkel ma naudin J-ga koos lõunauinakuid teineteise kaisus, temaga müramist, öösel aeg-ajalt teineteise kaisus olemist ja lihtsalt tema jaoks olemas olemist. Tulevikus ma kindlasti ei taha jätta ei beebit ega J-d kõrvalejäetuna. Üritan (vb natuke naiivne hetkel) mõlemaga korraga tegeleda, et mõlemad näeksid kui suur roll on neil mõlemal minu elus. J-ga mängides on beebi kõrval ja vastupidi. Mõlemad peavad mõistma, et venna on ka oluline. Kaasata J-d beebimajandusse nii palju, kui tal (!!!) on huvi. Kui beebi magab siis teha J-ga koos meisterdamisi jms. See on minu naiivne arvamus sellest, kuidas minu idülline elu edaspidi välja hakkab nägema.


Sünnitus

Sünnitust ma ei karda. Vist. Oma arust. Ma ju tean, mida see endast kujutab ning oleme ausad, ükski laps pole sisse jäänud ning muud võimalust pole, kui ta sealt välja saada. Küll aga olen ma tundlikum enneaegsete sünnitajate suhtes. Eriti kui mõni emme jälle jagab oma saatust beebigrupis, kus tema laps sündis varem. Kohe tekib kerge paanika endas. Samuti olen pelgama hakanud keisrilõiget. See on omamoodi kiiks. J-d oodates unistasin sisemiselt keisrilõikest – hea lihtne viis, ise ei pea suurt vaeva nägema lapse välja saamisega. Nüüd, kui olen keisri kohta rohkem lugenud ja uurinud, ei taha ma seda (komplikatsioonid emal ja lapsel)! Raudselt nüüd tuleb mingi elu karma ja lõpptulemusena saan ma lapse keisri kaudu. Kui peab, siis peab. Teiseks kardan ma, et ma ei jõua õigeks ajaks haiglasse – esimene sünnitus oli ju pigem kiire, kui aeglane. Samal ajal kardan ma, et sel korral jääb sünnitusest halb mälestus (nt väga pikk ja raske sünnitus). Pigem ju tahaks, et viimane kogemus oleks positiivne.

Kui J-d oodates unistasin ma perepalatist, härraga koos haiglas olemisest jms, siis nüüd olen ma üsna kindel, et perepalatid on selleks ajaks jälle “suletud” ning veedan beebiga kvaliteetaega üksi haiglas. Samas sünnituse osas olen ma kindel, et vaktsineeritud mehed saavad ikka tulla (ja õnneks härra on vaktsineeritud)… Kui just ise ma koroonas ei ole. Üldse tänu sellele koroonale on see rasedus (ja maailm ja kõik ümbritsev) nii ebakindel ja kuramuse kiiresti muutuv, et ma lihtsalt ei jõua ega taha enam sellega kursis olla.


Suur laps vs palju lootevett

Taaskord on minu kõht suurem, kui peaks olema. Asja positiivne külg – sain lisa UH 9.septembriks (edit: beebi normaalkaalus ja lootevesi normis), kus siis saan teada lapse eeldatava (sünni)kaalu. Mingigi aimdus, mis mõõdus beebi võiks olla. J ajal sain samuti lõpu poole lisa UH, tollal oli lootevett lihtsalt palju. Ma ei mäleta, kas mulle üldse öeldi lapse kaal… Ilmselt ikka öeldi. Igatahes lõpuks sündis ta 49 cm ja 3076 g, ütleks, et pigem ju pisike kui suur laps. Loodan, et sel korral läheb samuti. Hirm on ikka, et pärast on 4 kilone. Annab välja pressida. Khm. Lord, help me!

Kuidas mu keha vastu peab?!

Ise ka ei usu, aga hetkel pole mul ühtegi uut venitusarmi tekkinud rasedusega. J ajal tekkisid puusadele, jalgadele ja rindadele üksikud. Tänaseks on seis sama. Olen tänulik oma kehale, et ta nii hästi vastu peab. Küll aga on mul roide- ja seljavalu.


Postituse pildid: Suhkruprintsess pildistab aka Maris Kurvits

Haiglakoti pakkimine /// 2. raseduse ajal

Taaskord on aeg pakkida haiglakott. Võiks arvata, et sellel korral olen ma teadlikum ja kindlam, kuid ise ma päris nii ei tunne. Jah, ma tean mida mul kindlasti vaja läheb ja mida ma pigem ei kasuta. Aga siiski koroona tõttu tekib mul palju kahtlusi (taaskord) – juhul kui pean kauemaks jääma, mida mul siis vaja võiks minna?! Pakkide saatmine haiglasse on õnneks võimalik, kuid kirjade järgi tähendab see seda, et need jõuavad alles päeva viimases pooles minuni, seega kui midagi kohe-kohe vaja läheb, siis ei pruugi see mul olemas olla. Samas ma ise mõtlen, et kui ikka ilusti küsida, siis saab haiglast ka ju?! Igatahes ma tunnen, et sellel korral pean olema paremini läbi mõelnud, mida võtta ja mida jätta. Eelmise haiglakoti kokkuvõtte leiad siit: “Haiglakoti pakkimine” postitusest.

Muidugi haiglakoti pakkimine oli sellel korral paras huumor, sest J võttis mitmeid kordi kohvrist asju välja ja “pakkis” ennast sinna. Aega võttis aga asja sai ning kohver on pakitud!

Mida ma sel korral haiglakotti (st kohvrisse) panin?

RIIDED JA JALANÕUD EMMELE

  • Retuusid ( 2 paari) – 1 paar tavalisi ja 1 paar rasedate omi
  • T-särgid ja maikad imetamiseks ( 3 tk)
  • Puuvillased mugavad aluspüksid (2 paari)
  • Imetamisrinnahoidjad (3 tk)
  • Sokid (2 paari)
  • Plätud – eelisel korral olid sussid, kuid lõpuks kandsin ikka härra plätusid, sest ma pole üldse sussi inimene
  • Hommikumantel
  • Pidžaama – imetamise pluus ja pikad püksid, tunduvad mega mugavad, lõpuks käingi nendega raudselt ainult ringi, hehe
  • Õhem kampsun

ELEKTROONIKA

  • Kõrvaklapid
  • Telefoni laadija
  • Kõrvaklappide laadija

HÜGIEENITARBED JMS

  • Hügieenisidemed – kaks erinevat imavust (5 tk hästi suure imavusega – sellised nagu haiglas esialgu antakse, 2 pakki väiksema imavusega)
  • Võrkpüksid ( 5 paari) – kaks erinevat suurust
  • Rinnapadjad (6 paari)- eelmine kord olime pikemalt haiglas ja läks vaja, seetõttu võtan ka sellel korral kohe kaasa
  • MAM rinnakompressid (1 pakk)
  • Ühekordsed salvrätikud (1 pakk) – eelmine kord haiglas olev õhk muutis kord mu nina kuivaks ja teisel korral lippas kõik igas suunas, seega igaks sajaks juhuks
  • Šampoon ja dušigeel – kallasin reisikomplekti pudelitesse ümber, sest ei näe mõtet suuri pudeleid kaasa tassida
  • Raseerija – viimane asi, mille pärast tahan stressata ja end ebamugavalt tunda on (jala)karvad, 3 päeva puhul ei ole asi hull, aga kui tuleb kauemaks haiglasse jääda, siis nagu oleks tore, et see kaasas on…
  • Hambahari ja -pasta
  • Deodorant
  • Hügieeniline huulepulk – kuiva haigla õhu käes vaevlevad huuled tänavad sind!
  • Juuksehari ja patsikummid, klambrid
  • Hõbesprei – eelmisel korral oli mul ka kaasas, kuid ei kasutanud. Aga äkki nüüd?
  • Ühekordsed maskid (3 tk) – ma oletan, et kui neid vaja läheb, siis annab ka haigla ise, aga igaks sajaks juhuks tagavaraks
  • Käte desovahend
  • Kreem – saab kasutada nii beebi kuiva naha korral kui ka endal (eelmisel korral läks nahk peale sünnitust mega kuivaks).

NÄKSID JA JOOGID

  • Täidetav veepudel kõrrega
  • Nätsud
  • Müslibatoonikesed
  • Riisigaletid
  • Pisemad šokolaadid
  • Küpsised
  • Pakk mahla

BEEBILE

  • Rinnapump – eelmisel korral saatsin härra apteeki ostma, sest haigla ei toetanud mõtet rinnapumba kasutamiseks, kuid ise tundsin, et nii on mugavam ja parem mulle. Sellel korral võtan kohe kaasa!
  • Õueriided – kootud sussid, müts ja soojakott/kombe
  • Tubased riided – 1 komplekt body + püksid suurus 50, 1 komplekt body + püksid suurus 56, õhem müts, sokid, kindad, 1 pidžaama (juhul, kui peame kauem haiglas olema). Tubased riided on võetud pigem koju minekuks, kui haiglas kasutamiseks.
  • Niisked salvrätikud – eelistan ofc kraani all pepu pesu jne, aga kunagi ei või teada, miks neid vaja võiks minna.

AUTOSSE

  • Turvahäll + isofix alus
  • Padi

MUU

  • ID-kaart
  • Rasedakaart
  • Sünnitusplaan
  • Anesteesia leht

!!! Võrreldes eelmise haiglakoti pakkimisega otsustasin sellel korral koju jätta: raamatu, kõlari, fotoaparaadi, sussid, mähkmed, vatipadjad, luti ja küünetangid. Ja hetkel meenus, et minu kohvrist puuduvad niisked salvrätikud – panin nad hetkel nimekirja ja lähipäevil koogin oma kohvri välja ning lisan ka need sinna.

Umbes 5 nädalat tähtajani!

Sügis – tegevuste kogumik (väikelastele)

Heips!

Kätte on jõudnud septembrikuu, seega on aeg uus tegevuste kogumik siia üles laadida. 🙂

Täna toon Sinuni 5 vahvat tegevust, mida kõledate ilmadega sügisel kodus koos lastega teha. Samuti on sellel korral mitmeid tegevusi lihtne kohendada ka lasteaia viimastele rühmadele ja algkooli õpilastele.

Millal algab sügis? Minu jaoks ei oma see-päris-õige-kuupäev tähtsust, sest keerates kalendris ette septembrikuu, on minu jaoks sügis ametlikult alanud. Sügis kuulub minu lemmikute aastaaegade hulka – naudin igat värvilist puulehte, jahedat hommikut ja isegi sügisene vihm on kuidagi erilisem, kui muud vihmad. Armastusest sügise vastu tuleb praegusele kogumikule veel ka järg sügise teemaliste tegevustega, seega loodan, et sinu sügise armastus on sama suur kui minul.


Kui mõelda sügisele, siis meenuvad mulle esmalt kõrvitsad, puudelt langevad värvilised lehed, tammetõrud ja neid otsivad oravad, lisaks saavad valmis viimased saadused põllumaal ja metsas. Sellest kõigest inspireerituna leiad sellest kogumikust 5 järgnevat tegevust:
▲ Anname loodusele värvid
▲ Templiga puule lehed
▲ Tatar ja sügis karbis
▲ Oravapoisid ja -tüdrukud
▲ Mannased seemned

Uudista ja lae vajadusel fail alla siit:

Teise lapse ootuses – isa ja sünnitus / 14 küsimust mehele

BeebiJ sünnitähtaeg läheneb aina enam ja enam (kaugel see oktoober ikka on, eksole) ning olen hakanud rohkem lugema, kuulama ja vaatama beebi ning sünnituse teemalisi raamatuid, perekooliloenguid ning YT videosid. Sellest kõigest tingituna tuli meil kodus juttu ka sünnituskogemusest, just mehe (lapse isa) silmade läbi. Millest täpsemalt? Sellest, mida härra üldse sünnitusest arvab ning kas ja kuidas ta mind on nõus uue sünnitusega toetama.

Tänasest postitusest leiategi nii minu kui ka mu jälgijate poolsed küsimused härrale, mis keskenduvad lapseootusele, sünnitusele ning sünnitusjärgsele perioodile. Postituse viimasest osast leiad mitmete emade kommentaarid, mida nende mehed on sel teemal öelnud või teinud. Varasemalt olen sarnasel teemal kirjutanud postituse “Küsimused kaaslasele /// elu enne ja pärast last”.


  1. Mida sa mäletad raseduse ajast?
    Tubade remondiga hakkas hästi kiire. Olime just kolinud ning kõikides tubades oli tarvis remonti teha enne, kui J sünnib.
  2. Milline oli sinu roll raseduse ajal?
    Toetav ja olemas olemine! Aina enam jõudis kohale, et enam ei olnud vaid mina ja sina. Tekkis arusaam, et tuleb veel õrnem perelisa, kes vajab veel rohkem õrnust ja armastust.
  3. Kas pidasid oluliseks kõhubeebiga suhelda? Miks?
    Otseselt ei tundnud selleks eraldi vajadust. Mõnikord tekkis mõte, et “kiusaks” beebit – näiteks paneks käe kõhule ja vaataks kas reageerib või mitte.
    Edit (Kärdi poolt): mina mäletan mitmeid kordi, kus härra hoidis kätt kõhul ning suhtles ka läbi kõhu. Tema olemasolu oli tunda terve raseduse.
  4. Kas sa soovisid minna sünnitusele kaasa? Miks? Mida naine soovis?
    Esimese sünnitusega tahtsin minna (härra naermas: naine vabatahtlikult sunniviisiliselt kohustas tulema) – pelgasin, kuid uudishimu oli suur .
  5. Mida sa mäletad hommikust, kui läksime sünnitama?
    Mõte – mida ma nüüd tegema pean…
  6. Mida sa mäletad sünnituspalati eelsest ajast?
    Avatust oli liiga vähe ja anti valida, kas Kärt jääb sünnituseelsesse või läheme linna peale jalutama (arsti soovitusel jõulukinke ostma). Läksime Solarisse. Solarisest tagasi kõndides põdesin vast kõige rohkem. Peast käisid läbi mõtted: kas ikka jõuame haiglasse… Jumala eest, et linna peal ei hakka sünnitama!
  7. Mida sa mäletad sünnituspalati aegsest ajast?
    Kärt valust kisamas ja vanni nõudmas. “Ma tahan oma kuramuse vanni”…
  8. Milline oli sinu roll sünnitustoas?
    Toetav, nii palju kui oskasin.
  9. Millised on sinu esimesed mälestused lapsest?
    Emotsioonid olid laes – meie nunnu.
  10. Millised ootused/kujutuspildid ei läinud täide?
    Lootsin alati, et sünnitus läheb kiirelt ja kergelt. Läkski! Eks üle mõtled ikka aga mu arust ei olnud seal hullu midagi. Kõik läks ju nii nagu pidi.
  11. Millised kartused olid sul sünnituse ees?
    Sünnituse juures reaalselt olemist – seda kõike näha ja kogeda.
  12. Kas peale esimest kogemust soovid sünnitusele kaasa minna? Miks?
    Jah, soovin aga selleks ajaks soovin eemale minna kui kohe-kohe on sündimas, sest lapse väljumise hetk ei olnud see vaatepilt, mida soovin teist korda kogeda.
    Edit (Kärdi poolt): härra ei suuda oma silmi taltsutada!
  13. Kuidas kirjeldaksid oma partnerit peale sünnitust (kas arvamus naisest muutus)?
    Põdesin, kas ta saad hakkama, tulemus oli ludin sünnitus. Sai ilusti hakkama. Tubli naine! Minu arvamus temast muutus veel positiivsemaks, kui oli varem. Tugev “maanaine” – suudab ja lepib sellega, et kõike ei saa nii nagu alati plaanid (vann). Sai olukorraga hästi hakkama.
    Edit (Kärdi poolt): “maanaine” jutumärkides, sest olen terve elu siiski linnas elanud.
  14. Millised oleksid sinu TOP 3 soovitust teistele isadele sünnituse/raseduse juures?
    1.) Leidke kaaslasega kompromiss! Töökaaslaste, sõprade ja tuttavate juttude põhjal olen kuulnud, et peale sünnitust võib mehel tekkida põlastus oma naise suhtes – naine ei tundu enam nii atraktiivne ja meestele ei lähe sünnitus peale. Seega minu 1. soovitus – Mõlemad osapooled (nii mees kui naine) peaksid arvestama kaaslase ja tema soovidega. Ei tasu mehele sundida sünnitusel osalemist peale. Hiljem võib tagajärg olla hoopis hullem!
    2.) Olge teineteise jaoks toetavad.
    3.) Kui julged teha, siis julged ka vastutada!

Teiste meeste tähelepanekud (läbi naiste sõnade):

  • “Mees võttis pool sünnitust ise vastu, sest meid jäeti üksi ja arstid tulid alles viimaste presside ajal.” – SUPER MEES!
  • “Mees ütles, et tema kolib peale beebi sündi diivanile, kuna tahab öösel magada aga pole seda 5 kuu jooksul teinud, sest beebi magab sünnist saati kõik ööd.” – Andke mulle ka üks selline laps!
  • “Esimese rasedusega tegi kõik ette-taha mu eest ära, teisega ju tundis, et ma ikka nii äpu pole ja õnneks ei elanud oma keeldude ja käskudega mu seljas enam.” – mulle tundub, et mu mees on veidi just vastupidi. Praeguse rasedusega saan kuidagi lebomalt olla ja ei pea nii palju pingutama asjade tegemisega.
  • “Mees keeldus pikalt sünnitustuppa tulemast, põhimõtteliselt kogu raseduse. Ma nõudsin. Tuli. Mehe reaktsioon: “Polnudki nii hull!”.” – eks need mehed (ja sageli ka naised) kujutavad sünnitust hoopis teisiti ette, kui seda reaalsuses on. Aga mina isiklikult tunnen, et võiks leida kompromisse (nagu ka härra üleval pool mainis). PS! Ma olen üsna kindel, et isegi kui anda mehele luba lahkuda palatist, siis enamus seda ei tee.
  • “Vaatas tervet sünnitust pealt ja rääkis lahkelt kõigile detailidest, mis seal all juhtus. Ise ei tea ma midagi, kuigi oli valuvaigistita jne, aga ma ei suuda neid jutte kuulata.” – kusjuures samastun veidi! 🙂
  • “Pigistasin kätt nii kõvasti, et hiljem vabandasin. Mees ütles, et ei ole hullu!” – härra ütles mul peale J sündi, et kõige hullem on vaadata naist valudes, sest sa ei saa lihtsalt mitte-kui-midagi-teha, et naisel poleks nii valus. Usun, et seepärast pole ka meestel “hullu”, kui me nende käsi murrame sünnituse ajal. Haha.

Postituse (J ootusaja) fotod: Reili Fotonurk

Perekooli loengud /// vol2

Olles teist korda lapse ootel võiks arvata, et tean sünnitusest, lapse ootusest ja kasvatamisest kõike. Aga oh, ei! Ma õpin J kõrvalt iga päev uusi nippe ja trikke, situatsioone, rõõme ja muresid tundma. Esimese raseduse ajal olin aktiivne perekooli loengute fänn ja tollal toimusid need koha peal. Nüüd (tänu koroonale) aga on tehtud erinevaid veebiüleseid loenguid, mida saab järgi vaadata. Võib-olla olid ka 2019. aastal neid, kuid siis ei sattunud ma nende peale. Aga ma olen nii-nii tänulik (leiame igast olukorrast midagi positiivset – ka koroonast), et saan veebi kaudu neis osaleda, sest J kõrvalt ei jõuaks ma kuidagi nendele loengutele kohale minna. Nüüd aga, kui J magama jääb, on minul vaba hetk nende vaatamiseks ja kuulamiseks. Sarnaselt esimesele rasedusele, olen ka nüüd teinud loengutest enda jaoks kokkuvõtteid. Jagan rõõmuga ka sinuga, sest ehk on sul neist kasu!

Esimese raseduse ajal kuulasin järgnevaid loenguid (kokkuvõtte ja minu tähelepanekud leiad siit- Perekooli loengud / vol 1):

  • Seadusandlus
  • Lapse ootus
  • ITK sünnitusmaja tutvustus
  • Vesi sünnitusel ja vettesünnitus
  • Sünnitusjärgne periood
  • Tugiisiku roll sünnitusel

Sel korral ei tunne ma vajadust samu loenguid uuesti kuulata, sest tõesti midagi on jäänud meelde ja oma märkmeid lugedes saab vajaminev ka meelde tuletatud. Küll aga tahan ma saada informatsiooni ja tuge loengutest teemade osas, milles tunnen end veel nõrgana või siis vähe teadlikuna. Esimene sünnitus oli väga kiire (sünnituspalatis kokku 1.5 tundi), kuid tunnen, et ma polnud piisavalt tark ja osav (kui nii on õige öelda). Kindlasti tahan ma rohkem teadmisi teada tuhude leevendamise ja hingamistehnikate osas… Sest eelmine kord läks see veits nagu lappama.

Kõik, mida teada sünnitusest

Sünnitusest ei saa vist kunagi liiga palju teada?! Mul on küll vähemalt selline tunne, eriti peale oma esimest kiiret sünnitust. Kõik läks nagu niuh mööda ja ei saanud ma ööd ega mütsi aru.

Loengu sisu: Loeng räägib järgmistel teemadel: mida oodata? Kuidas ennast emotsionaalselt ette valmistada ja miks see on nii oluline? Millised on sünnituse erinevad etapid? Millal minna haiglasse? Kui kaua kestab sünnitus? Lootevete puhkemine. Kuidas ennast aidata?

Tähelepanekud loengust:

  • Sünnitus on elu üks imelisemaid hetki, kui selleks end korralikult ette valmistada. Teadmised (oskus ennast aidata)= positiivne kogemus.
  • Sünnituse alguse tundemärgid – tursed, vaagnavalu (muud valud), sümfüüsi valu, kõht langeb alla, limaskestade turse, kõht lahti, isu puudus(iiveldus, limakork eraldub (kuni 2 nädalat enne tähtaega), braxton hicks
  • Nii füüsiline kui ka vaimne vorm ja valmisolek on olulised. Usutakse, et endi ja sünnitusega rahu teinud naine läheb varem sünnitama, kui pinges ja hirmus olev naine. Kindlustunne viib sünnituseni. Hirm ja teadmatus sünnituse ees, emots. poole puudumine pingetest lahti laskmisel lükkab sünnitust edasi. Hormoonitase peas mõjutab väga palju tähtaega (vestle ämmaemanda ja kaaslasega, kas on midagi hirmutavat, segavat…).
  • Sünnitusel lase vaagnalihased lõdvaks!
  • Ajaline sünnitus on vahemikus 37-42 nädal. Vaid 5% sündivatest lastest sünnivad tähtajal.
  • Õhtul peale 6 ei tohiks süsivesikuid tarbida (= kõrgem vererõhk = suur laps). Asenda puuvilja isu köögiviljadega.
  • Lapsel peaks kõhus olles olema 2 aktiivset aega päeva jooksul, kus 1 tunni jooksul teeb vähemalt 10 liigutust.
  • Peale lapse sündi toimub lapse kiire kuivatamine, sest vastsündinu ei hoia sooja. Kui laps pannakse ema/isa rinnale, siis silita suunal pepult seljale – aitab lapsel hingata.
  • Sünnituse/sünnitegevuse alguseks loetakse regulaarseid emaka kokkutõmbeid. Kui see toimub 15-20 minuti vahega, siis ära stressa, püüa puhata ja rahulik olla. 8-12 minuti vahelisi kokkutõmbeid nimetatakse regulaarseteks.
  • Sünnitus jaotatakse erinevateks perioodideks. Avamise periood (emakakaela muutused, sünnitegevuse algus) – esmasünnitajal kestab 15-20 tundi, korduvsünnitajal 2-6 tundi. Kui avatust on 10 cm, tekib nõrk pressitunne. Aeglases faasis (8-10 min intervalliga kokkutõmbed) tunned ebamugavat tunnet, mensese valu sarnane. Tuhud 2-5 min intervalliga, avatust reeglina 5-8 cm, sel hetkel hakatakse valu kirjeldama alles. 8-10 cm avatuse juures on passiivne aeg (tuhud harvemad, aeg emal ja lapsel puhata. Väljutusperiood – emakakael avatud, nõrk pressi tunne. Järgneb tahtele allumatu pressi tunne (esmasünnitajal kestab 2-3 tundi, korduvsünnitajal 20 min – 2tundi) – beebi sünnib! Platsentaarperiood – tekib kõhuvalu vms tunne, sünnib platsenta (kaalub u 400-600 g).
  • Sünnitusel käi sageli wc, kui põis on tühi, liigub loode paremini edasi.
  • Lapse rinnale panemine – emakas tõmbub kokku, verejooksu probleeme vähem.
  • 24 tunni sees sündinud laps = normaalne sünnitus ja sünnituse aeg.
  • Millal tõtata haigla suunas? Esmasünnitaja, kui 2-5 min vahega kokkutõmbed, korduvsünnitaja 5-8 min intervalliga (intensiivsemad ja pikemad, kui braxton hicks omad).
  • Looteveed. 1)Ilma tuhudeta – mine 30 min külili, ehk läheb üle. Kui tunnetad liigutusi, siis 6-8 tundi kodus olla on ok (kui on tähtajaline laps!). Kui looteveed on selged/hallikad/kollakad, siis see ok. Kui rohelised, siis kohe haiglasse kontrolli (hapniku puudus, vette kakanud jms). Kui 18 tundi möödas, alustatakse antibiootikumite kuuri, et ei tekiks põletikku. 2)Sünnitegevuse käigus (avatust u 4 cm). 3)Ei puhkegi – puhkevad lapse sündimise hetkel. 4)Avatakse – esile kutsumine või kui vaja teada, mis värvi on looteveed jms.
  • Sünnitusel liigu ja eelista püstisemaid asendeid. Sageli tunneb sünnitaja ise, milline on kõige mugavam asend temale ja lapsele. Järi – maakülgetõmbejõud, kuid paljude sünnitajate sõnul kõige valusam asend. Maakülgetõmbejõu tõttu on püstised asendid kõige paremad, kuid siis ei saa ämmaemand kaitsta sinu lahklihast. Kuula ämmaemandat! Külili pikali sünnitades (kui laps hakkab tulema) vähem rebendeid.
  • Miks selili ei soovitata? Üle sabakondi sünnitamine on lapse jaoks raske (väljumise mõttes). Nagu öeldakse – proovi ise selili kakada.
  • Kui lapsel on hapniku puudus, siis kasutatakse sageli vaakumi võtet või lahkliha lõiget.
  • Kasuta madalaid “karu ema” häält – kõrge hääle korral kusiti juures kitsas; madala hääle korral – kusiti juures kõik lõtv, avanev.

Imetamine

Imetamine esimese lapsega tundus nii inimlik ja lihtne, et ei keskendunud varem teadmiste hankimisele. Kuna imetamine läks üle käbide ja kändude (imemisvõte oli ok, kuid J polnud huvitatud), siis teadsin, et see on loeng, mida kindlasti kuulan sel korral!

Loengu sisu: Loengus käsitleti järgmisi teemasid: imetamise olulisus emale ja lapsele; kuidas valmistuda ette imetamiseks; vaadeldakse erinevaid imetamisasendid ja -võtted; käsitletakse imetamise müüte; peatutakse võimalikel probleemidel nagu piimapais, rindade ja rinnanibude hellus, lõhed ja rinnapõletik.

Tähelepanekud loengust:

  • Imetamise tähtsus ema jaoks: esimese kiindumussuhte teke ema ja lapse vahel; taastumine; tervis; kaalu kaotus.
  • Imetamise tähtsus lapse jaoks: parim ja unikaalsem toit; antikehad; läheduse tunne; arendab lapse suu lihaseid (suu motoorika areng); tulevikus vähem tervise hädasid (nt allergiaid, kõrvapõletikku, diabeeti, ülekaalulisust).
  • Rinnapiima teke: 16. – 20. nädalal ternespiima alge teke. Piim hakkab tulema, kui laps sünnib (tekib nõudlus). Rinnapiim tekib 3.-5. päeval peale lapse sündi.
  • Rinnapiima teket soodustab nahk-naha kontakt (lisaks parim viis maailmaga kohanemiseks).
  • Laps annab ka ise märku, kui soovib süüa. Märka last! Keerab pead (otsib rinda); teeb käega suud lahti; paneb käe suule; nutab; (hüsteeriliselt) palju liigutusi.
  • Toitmise sagedus: 2. elupäevast alates võiks olla (vähemalt) 8 toidukorda, vähemalt 3 tunni tagant (toidukorra algusest teise alguseni). Ka 16 korda ööpäevas toita on normaalne. 1. ööpäeval anda vähemalt 3-6 korda.
  • Toitmine: paku mõlemat rinda korraga. Toitmisel on oluline, et laps teeks 6-8 sügavat ja pikka söögiampsu (imemist), siis pisike paus ja uuesti. Kui laps teeb palju väikseid “ampse” siis ta tahab väga sageli süüa (nö 24/7). Imemisvõte – topeltlõua teke, suured ampsud. Ühe toidukorra pikkus võiks olla vähemalt 20-30 minutit.
  • Piimapais: rinnad kõvemad, paksemad, punetavad, temperatuur tõuseb. Abiline nr 1 – laps (mida rohkem rinnal seda parem), abiline nr 2 – soe enne imetamist (dušš, soojakotid), külm peale imetamist (külmakott, kapsas külmikust), abiline nr 3 – käsitsi lüpsta hästi natukene.
  • Vastsündinu kaal: normaalne on 24 tundi peale sündi 5% langemist; 48 tundi peale sündi 8% langemist ja 72 tundi peale sündi 10% langemist. Pärast 72 tundi on normaalne kaaluiive +20 kuni 35 g. Sünnikaal peaks olema taastunud 10-14 päeval. 1. kuu vanuselt peaks olema kaalutõus u 600 g (madalaimast kaalust arvestatult). Kui omad kodus beebikaalu, siis kaalu paari päeva tagant, sest see on kohutav stressi allikas!
  • Asendid: pikali külili (kõht kõhu vastas, lapse pea kuklas), istudes küljel (kaenla all lapse keha), istudes kätel, istudes laps ka istub.
  • Kui imetamine on valus, siis katkestage imetamisvõte – väike sõrm rinna ja suu vahele, laps laseb rinnast lahti ning proovige uuesti.
  • Kui kaua rinnaga toita? Esimesed 6 kuud on parim lahendus lapse jaoks ema rinnapiim. 6.-12. elukuul on ka rinnapiim oluline püree ja näputoidu kõrval.
  • Lutt: lutt ei aita imemisvõtet omandada. Laps pigem hammustab lutti, rinda võttes keel “lainetab”. Kui on vaja lutti kasutada (nt autosõidu ajal), siis soovitaks alates 1. kuust.
  • Rinnapiima säilivus: toas 6 tundi, külmikus 2-3 päeva, sügavkülmas kuni 3 kuud.
  • Imetamisrinnahoidjad: parimad on puuvillased, traadita, 1-2 numbrit suuremad (piimapais jne).
  • Rinnapiima pumpamine: 1 tund peale lapse toitmist on u 75% piimast taastunud. Hommiku poole on rohkem piima (pumpa siis!).
  • (Tee) joomine: piparmündi tee vähendab piima ja selle teket; imetamise teed tarbi vaid siis kui piima on vähe või alles tekkimas. Joo sageli vett!

Epiduraal ja keisrilõige

Oodates J-d oli mul tunne, et tahaks hirmsasti keisrilõiget, et hea-lihtne-kerge viis sünnitada. Nüüd peale loengu kuulamist on keisrilõige minu viimane soov.

Loengu sisu: Loeng keskendus epiduraalanalgeesia olemusele ja paigaldamise näidustamisele; epiduraali paigaldamisprotsessile ja võimalikele kõrvaltoimetele; keisrilõike näidustustele; keisrilõike olemusele; keisrilõikest taastumisele ja võimalikele kõrvale kalletele.

Tähelepanekud loengust:

EPIDURAAL

  • Loetakse kõige efektiivsemaks valuvaigistiks.
  • Näidustused: naise soovil sünnituse 1. perioodil; pikale veninud 1. periood; “seljasünnitus” (kui ainult selg valutab sünnitades; 3-7 cm avatuse korral; eelnevalt teadaolevad kõrvalekalded sünnitusel.
  • Millal ei tehta? Allergia koostisosade vastu; tugev põletik; füsioloogilised eripärad; spetsiifilised verehaigused; kui anestesioloog ütleb EI.
  • Ravim: sond eemaldatakse peale sünnitust 2h jooksul; asetatakse kui tuhu pole. Ravim hakkab toimima u 20 min jooksul. Veega seotud tegevused keelatud – vann, dušš. 80-85% naistest toimib täielikult. Tuimestab nabast kuni reie alguseni. Emaka kokkutõmbeid ravim ei mõjuta.
  • Mõju sünnitegevusele: sünnitus võib aeglustuda; kiindumustunde vähenemine esimestel tundidel lapse ja ema vahel; vähendab adrenaliini ja noradrenaliini tootmist (see hea, sest nende olemasolu raskendab sünnitust); lõõgastab vaagnapõhjalihaseid (lapse väljutamine võib olla raskendatud).
  • Epiduraal on hea võimalus emal puhata, süüa, juua…
  • Kõrvalmõjud: vererõhulangus, sügelemine (2/3 juhtudest), iiveldus, oksendamine, värisemine, palaviku tõus, põie tundmatus, jalgade tunnetushäired (1 naine 5-st). Sage võimalus, et epiduraali kasutamisel vaja oksütotsiini, vaakumsünnitust, keisrilõiget.
  • Kõrvalmõju sünnitusjärgselt: peavalu, nõrkus, jalgade tunnetushäired, vaagnapõhjalihaste häired, hingamishäired, sünnitusjärgsed verejooksud, närvikahjustus.
  • Kõrvalmõjud lapsele (selle kohta on teada vähe infot): lapse südametöö aeglustub (tavaliselt paraneb ise), võimalik mõju imetamisele (piima jooksma saamise probleemid).

KEISRILÕIGE

  • Eestis on u 20% lastest keisrilõike teel sündinud.
  • Plaaniline keisrilõige: 1 päev varem või samal hommikul haiglasse; E-R vahemikus, päeva 1. pool; söömata-joomata.
  • Erakorraline keisrilõige: nt ohtlikud muutused lapse südame töös, platsenta enneaegne irdumine, raske preklampsia, sünnitegevuste mitte edenemine vaatamata ravimitele…
  • 30-40 min kestab (laps sünnib tavaliselt 10-15 minuti jooksul)
  • Ema on intensiivpalatis vähemalt 6 tundi. Laps tuuakse tema juurde esimesel võimalusel.
  • Mõju lapsele: hingamisraskused (hiljem nt astma), sisselõiked, stress, rahutus, vähem häid baktereid, mõju rinnaga toitmisele.
  • Mõju emale: palavik, põletik (sh naha, emaka), suur verekaotus, sünnitusjärgne verejooks, suured verevalumid, tromb (sh kopsutromb), vigastused siseorganitel, allergilised reaktsioonid.
  • Mõju emale (pikaajalised): emotsionaalsed, pikaajaline armivalu, armi-defektid, kõhuseina endometrioos, raskusi rasestumisel või platsenta kinnitumisega.
  • Soovitatakse last katta oma asjadega (riided, tekid jms) – heade koduste bakterite teke.
  • Piim tekib rinda hiljem.
  • Mõne tunni jooksul ise liikuma! Step by step. Esmalt küljele, siis istuma, seejärel seisma ja alles siis kõndima. Kui need sammud läbitud, alles peale seda saab sünnitusjärgsesse palatisse.
  • Gaasilised toidud ja joogid keelatud.
  • Wc number 2 tegemine on oluline. Arst uurib seni, kuni oled ära teinud – enne koju ka ei taheta lasta.
  • 6-8 nädalat ei tohi lapsest raskemaid asju tõsta (ka mitte turvatooliga last).
  • 8 nädalat vältida suguelu, tupetampoone, ujumist, vanni, trenni (jalutamine pole keelatud).
  • Väldi kõhukinnisust.
  • Paracetamol ja ibuprofeeni võib kasutada.
  • Köhides ja aevastades (jms) hoia käega kõhust kinni.
  • Kõhulihaste trenniga oota 5-6 nädalat.
  • Jälgi oma armi alati! Probleemi korral kohe erakorralisse!

Ei hakka praegust postitust pikemaks venitama ning panen järgmiste (ja ühtlasi ka viimaste) loengute mõtted mõnda järgmisesse postitusse kirja.

Mõnusat suve lõppu! (L)

Miks meie pere käib 4+ korda aastas fotograafi juures?

Jäin ühel laupäeval mõtlema, et meie pere käib vist fotograafi juures aastas keskmisest rohkem. Vist just seetõttu, et ega ma ju pead ei julge anda, aga mulje on jäänud selline. Kes mind vähekegi teab, siis kui Kärdil on uudishimu, siis see tuleb rahuldada! Eksole. Seega kiire küsitlus Instagramis ja selgus, et ligi pooled vastanutest ei käigi fotograafi juures ja meie perele sarnaselt enam kui 4 korda aastas käivad vaid 1%.:

Miks on minu jaoks oluline käia fotograafi juures (ja seda veel nii sageli)?

Eks kõige lihtsam olekski vastata, et kellele ei meeldiks endast, oma lastest ja perest kaunid pildid, mis ei ole udukogud või selfied. Mulle igatahes meeldivad ja väga! Lisaks meeldib mulle talletada mälestusi, mistõttu olen/oleme sattunud mõnel kindlal põhjusel kaamera ette – beebiootus, lapse sünd, jõulud, sünnipäevad (= perefotosessioonid, mis on kingitud sünnipäevadeks) jms.

Sel suvel käisime J-ga koos pargis minifotosessioonil, kus fotograaf pildistas J-d sensoorsete mänguasjadega mängides. Tunnistan, et need pildid on mõeldud mul rohkem sotsiaalmeedias kasutamiseks. Ise olen 2 korda elus käinud buduaari pilte tegemas – esimene kord peale lahutust, kui tundsin end lõpuks jälle enesekindla naisena ja endana (kingitus iseendale) ja teine kord 25. sünnipäevaks, et saaksin 10 aasta pärast öelda aitäh iseendale.

Seega fotograafi poolt pildistatud pildid on minu jaoks olulised, sest see on üks mälestuste talletamise võimalusi. Lisaks on minu jaoks oluline digifailid ilmutada paberfotodena (üksnes J-l on 4 fotoalbumit juba tänaseks, uuups). Miks me nii sageli käime pildistamas… See on olnud viimase 2 aasta jooksul puhtalt seetõttu, et sündmusi on l-i-h-t-s-a-l-t nii palju, mida n-ö tähistada ja jäädvustada. Ja mulle meeldib! Hehe.

Kui peatuda hetkeks meie viimasel fotosessioonil, siis see oli hoopis midagi muud, kui olen/oleme harjunud perega jäädvustama (oma olemuselt). Esiteks oli meid rohkem, kui tavaliselt; teiseks toimus see loomaaias ja kolmandaks oli fotosessiooni story hoopis midagi muud, kui meie ise oma väikese perega harjunud oleme.

Härra emal on 3 täiskasvanud poega, kellel kõikidel on omad elukaaslased (ja meil ka lapsed). Viimane perepilt, kus kõik lapsed peal on tehtud u 15 aastat tagasi loomaaias. Ühendamaks mitu asja: härra ema sünnipäev; loomaaia külastus sünnipäevalapse palvel; uus perepilt; kvaliteetaeg perega koos… Tulidki kõik härra vennad ideega kaasa minna üheskoos loomaaeda, nautida ühist aega ning juurde tellida ka fotograaf, kes taaslavastab vana pildi, teeb igast perest eraldi pildid ning ka sünnipäevalapsest ilupildid. Selline väike suprise kingituse osa! Sünnipäevalaps jäi igatahes rahule ja silm säras. Muu vast polegi oluline?!

Miks me pole jäänud ühele fotograafile kindlaks?

Kui me nii sageli käime fotosessioonil, siis miks me pole jäänud ühele ja kindlale fotograafile kindlaks? Sama hästi võiksin küsida, miks sa alati sama kleiti ei kanna?! Ehk vaheldust tahaks! Kord tahaks värvikirevat ja teisel päeval traditsioonilist väikest musta kleiti… Eks fotodega ole sama lugu – kord sellist sätitud ja poseeritud olemusega pilte, teisel hetkel hästi loomulikke tegutsemise käigus valminud pilte.


Mis on minu jaoks oluline fotograafi valimisel?

Minu käest uuriti, milliseid fotograafe soovitan une pealt… Ma alustaks hoopis sellest, mis on minu jaoks oluline fotograafi valiku juures.

  • Fotograaf EI PEA olema professionaal. Meie oleme käinud ka mitme hobifotograafi juures. Algaja ja/või hobifotograafi valides jääb alati võimalus, et satud andeka inimese peale, kelle prioriteet ei olegi kallis tasu või täiskohaga fotograafi töö – lase end üllatada. (PS! Alati on ka võimalus, et võid pettuda)
  • Selleks, et hilisemat pettumust ei oleks – tutvun alati fotograafide portfooliotega (kas tema käekiri kõnetab mind?). Valin fotograafi, kelle käekiri mulle meeldib.
  • Kvaliteet maksab! Kuid mitte alati. Väga kauneid pilte saab ka vähe odavama hinna eest.
  • Fotograaf peaks oskama mind juhendada, sättida, nõu jagada, suhelda, leida sinu parimad nurgad ja neid esile tuua, töödelda normaalsuse piirides (st, et ma oleks ka peale töötlemist enda nägu fotodel).
  • Loen teiste tagasisidet ja kuulan soovitusi. Facebookis on erinevaid fotograafide (ja modellide) gruppe, kust olen ise leidnud mitmeid vahvaid tegijaid.

Milline fotograafi käitumine tekitab minus hea tunde fotosessioonil?

Fotosessioonil tekitab hea tunde, kui fotograaf:

  • Näitab fotosessiooni ajal mõnd pilti kaamerast – tekitab turvatunde (eriti buduaaripildistamisel).
  • Soovib teada, milliseid ideid mul endal on (isegi kui neid ei ole, aga pinterest on alati hea abimees enne fotosessiooni).
  • Aitab valida sobiva riietuse – näiteks buduaarifotosessioonile võtan alati pigem rohkem, kui vähem variante kaasa.

Milliseid fotograafe ma soovitan?

Ja olemegi otsapidi jõudnud fotograafide juurde, keda ma soovitan. Tuleb tunnistada, et halbu kogemusi mul ei ole (yay), seega soovitan kõiki, kellega on olnud kokkupuude. Mõne juures olen/oleme korra käinud, teiste juures rohkem kordi. Mõned neist teevad tööd suurema summa eest, teised vähema. Mu sisetunne ei luba siia meie fotosessiooni hindasid üles panna, küll aga võin öelda nii palju, et keskmiselt on fotograafide tasu olnud 100 eur/tund (mõnel rohkem, teisel vähem, lisaks on ajaga mitmete hinnad muutunud). Olen sinu jaoks üles pannud oma fotosessioonidelt väikse ülevaate fotode kujul. Vajutades fotograafi nimel jõuad nende veebilehtedeni, kust leiad hinnad, portfooliod jms.

*** Fotol klikates peaksid need suuremalt nähtavad olema. ***

Mari Pukk

I fotosessioon:

II fotosessioon:

Jana Popova

Fotosessioon:

Reili Fotonurk

I fotosessioon:

II fotosessioon:

Keiri Kallas

I fotosessioon:

II fotosessioon:

III fotosessioon:

IV fotosessioon:

Krissi’s Photography

Fotosessioon:

Tiina Oja

Fotosessioon:

Roosi Sõsa

I fotosessioon:

II fotosessioon:

Photo by Relika

Fotosessioon:

Alissa Kiinvald

Fotosessioon:

Milliseid fotosessioone sooviksin veel teha?

Postituse lõpetuseks üks küsimus, mille iseendale esitasin pilte üles laadides… Mul mingeid väga konkreetseid mõtteid hetkel ei olegi, sest kõik senised on ideed tekkinud aja jooksul. Aga perepilte tahaks ikka iga aasta teha, kasvõi 1x aastas. BeebiJ sünni järel temast beebipildid. Hirmsasti tahaks ka pilte endast ja lastest koduses tavalises keskkonnas – mina ja lapsed, sassis kodu, igapäevased tegevused… Tahaks jäädvustada meie argipäeva hetki, kus põnnid ongi täpselt sellised nagu nad igapäev on, mängime, loeme raamatuid, vahetame mähkmeid ja riideid, korjame õues õunu, käime mänguväljakul…. Igapäev.

Milline on sinu lugu fotosessioonidega?

Värviline karvapallide nädal – tegevuste kogumik väikelastele

Heips!

Kätte on jõudnud augustikuu, seega on aeg uus tegevuste kogumik siia üles laadida.

Sel korral on põhiliseks vahendiks karvapallid (ehk pom-pom pallid). Karvapallid on väikesed erinevas suuruses mitmevärvilised karvased ja kohevad puuvillapallid, mis on oma olemuselt suurepärased, lihtsad ja lõbusad vahendid Sinu (väike)lapse mänguliste tegevuste jaoks.

Karvapallid on suurepärased vahendid, millega erivanuses lapsed saavad mängida – näppida, pigistada, sorteerida, läbi pisikeste avade pista, värve õppida, loendada ja palju muud seesugust.
Kõige rohkem arendavad karvapallid lapse peenmotoorikat ning aitavad lastel mõista elus põhjus-tagajärg olemust.

Sel korral on mul Sinuga jagada 7 erinevat tegevust. Lisaks, enamik selle nädala tegevusi ei vaja suuri ettevalmistusi ja ei ole aega nõudvad.

  1. Värvikirev vispel
  2. Pallid topsi(st)
  3. Koletise kõht on tühi
  4. Kleeppaberil pilt
  5. Värvid restilt restile
  6. Hulpivad karvased pallid
  7. Jäätunud värvid

Kogumikus on välja toodud:

  • Karvapallide mängu kasutegurid
  • Nädala jooksul kasutatavate vahendite nimekiri
  • Minupoolsed 7 soovitust tegevuste läbiviimisel
  • 7 tegevuse eraldi kirjeldused koos pildi materjali ja vahendite nimekirjaga

Uudista ja lae vajadusel fail alla siit:

Laste magamistoa lõpptulemus

Poegade (magamis)toa remont on valmis ning J on lõplikult sinna sissekolinud, oodates ka venda endaga liituma. Kui J esimese toa teemaks olid kaelkirjakud (loe postitust: “J tuba sai lõpuks valmis!”), siis nüüd see sama teema kolis uude tuppa lihtsalt ümber, lisaks kasutasin ka tähtede motiive. Aga kõigest järgepidi.


BEFORE & AFTER ehk ENNE & PÄRAST

Alustuseks antud tuba oli esmalt üldse minu vanaema magamistuba, seejärel minu-härra-J magamistuba ning nüüd tegime selle ümber J ja beebiJ magamistoaks. Lastega kulub raha iga kuu parajalt palju (näiteks lugesin hiljuti kusagilt, et 1 lapse peale kulub ühes kuus keskmiselt 250 eurot) ja uue lapse sünniga eriti, seega oli minu missiooniks kulutada toa remondile ja sisustamisele nii vähe, kui võimalik ja nii palju kui tarvis.

Meie remondil ja sisustamisel oli 3 vaheetappi: tuba esialgu, tuba peale tapeedi panekut (loe: mänguasjad igal pool vedelemas, sest meil polnud veel riiuleid) ning lõpptulemus! Neist etappidest lähtuvalt on ka all olevad võrdluspildid.

Seinad. Ühelt seinalt võtsime maha (lillellise) tapeedi ja asendasime selle tapeediga, mille peal olid tähe kujud. Õrnalt särav-sätendav, tähed valged, taust hall. Samad tähe kujud lõikasin ka tapeedi jääkidelt välja ning kleepisin kahele teisele seinale lisaks (üleminek ühelt seinalt teisele). Seinale jäi vana seinalamp ning selle kohale kinnitasime juba J toas olnud 3 pildiraami – vesivärvidega maalitud kaelkirjakud ning J-täht (irooniliselt vahva aga mõlemad kannavad sama eesnime tähte, seega uut ei pidanud tellima).

Põrand ja lagi. Laega ei teinud me midagi ning lakke jäi ka oranžikas-kollastes toonides laelamp. Põrandale ostsin uue vaiba.

Riiulid. Väiksemasse seina ukse kõrvale tuli 3 raamaturiiulit. Härra lõikas sobiva suurusega välja, ma viimistlesin servad ja nurgad ning värvisime üle ja kinnitasime seinale (aitäh ka Reinule, kes külas oli ja abistas). Mänguasjariiuliks sai meie vana TV alus, mille härra samuti kord ise ehitas ja üle värvis. Riiulisse ostsin sobiva suurusega tähekestega kastid Kukupesast. Mänguasjad on sorteeritud enam-vähem loogiliselt. 1) Pehmed lelud, 2) klotsid, 3) lärmavad (ehk heli tegevad) lelud, 4) loomade figuurid ja autod, 5) muusikariistad, 6) loogika ja sensoorsed mänguasjad, 7) puidust lelud, 8) ja 9) ülejäänud pudi-padi, mida ei osanud sorteerida.

Muu mööbel. Öökapikese ehitas ja värvis härra. Iseenesest ju lapsel pole öökappi vaja (?!), aga mina nägin, et see oleks meile vajalik. Öökapis olevas kastis on beebiJ mänguasjad, et neid eraldada J omadest. Ja kapi alumises osas väiksemad raamatud, mida J saab iga kell ise vaadata ja uudistada. J voodi on IKEA-st, mille ostsime järelturult, sest antud hetkel seda laos lihtsalt polnud. Beebi J häll kolib Pikleri kolmnurga asemel J voodiga samasse seina. Pikleri kolmnurk on J jõulu- ja sünnipäevakink tema vanaisalt. Laud ja toolid samuti IKEA. Riidekapp oli seal toas juba vanade omanike ajal ning varasemalt siis meie kapp, kuid nüüd sai see poiste kapiks. Valge kunstiriiul ratastel on samuti IKEA-st ja nii tänuväärt vahend.

Muud sisustuselemendid. Kalekirjakud raamaturiiulites on käsitöö, mõlemad on J saanud kingituseks. Kollane on härra vanaema poolt ning kirju mu emmelt. Kollane päevatekike on Sinsayst ja samasugune ootab ka beebiJ hälli minekut. Kardinad on Jyskist, lõikasin lühemaks ja õmblesin sitsi osa alla.

Kui beebiJ sünnib, siis peame veidi ümberkorraldusi tegema – varasemalt nimetatud Pikler peab omale uue koha leidma, sest sinna tuleb beebiJ häll ning seetõttu liigub ehk ka laud ja toolid toa mõnda teise otsa. Hetkel pilte vaadates mõistsin, et tulevikus peab ka legode jaoks ilmselt mõne seinariiuli veel tekitama, sest härra ja J panevad alalõpmata koos erinevaid suuremaid legoehitisi kokku, mis hetkel “vedelevad” keset põrandat aga kui beebi on juba suurem ja asjalikum, siis ma (ja ilmselt ka härra ning J) ei ole väga huvitatud, et ta neid kergekäeliselt lõhkuda (ja suhu) saaks panna.


KUST MIDAGI PÄRINEB?

Eelnevalt panin küll enamus asjade päritolu ka kirja, kuid toon siin eraldi veel välja – lihtsam silmal eristada. 🙂

Raamaturiilid (DIY)– Bauhof,
kunstiriiul – IKEA (RÅSHULT, ratastega abilaud),
tapeet – Bauhof,
mänguasjakastid – Kukupesa,
mänguasjariiul (DIY) – Bauhof

Öökapp (DIY) – Bauhof,
Öökapi kast – Kukupesa,
Voodi – IKEA (SUNDVIK, pikendatav voodi),
Kardinad (DIY) – Jysk
Päevatekk – Sinsay
Voodi esine suur padi – DIY

Vesivärviga pildid seinal – tellimus tuttavalt
Pikleri kolmnurk – Voton
Laud ja toolidIKEA (LÄTT, laud koos 2 tooliga)
Vaip – IKEA (RÖRANDE, 133×160 cm kolmnurkadega)


Aga olemegi vist toale tiiru peale teinud, loodan, et vahelduseks oli selline postituse lähenemine ka teile kasulik ja inspireeriv. 🙂